gravitatsiooni mõjul. Kuna tekib vaba langemine, siis tekib ka kosmoselaevas inimeste kaalutuse
tunne. Sellist taju efekti on võimalik ka tajuda lennukis, mis lendab kiirendusega g allapoole mööda
paraboolkõverat või kui vanker sööstab „Ameerika mägedes“ allapoole. Kui kukkuvale kehale
mõjub ainult gravitatsioonijõud ja ei ühtegi teist jõudu, siis kehad langevad vabalt. Kui aga kehale
mõjub peale raskusjõu ka õhutakistus, siis kehad ei lange vabalt. Näiteks kivi langeb palju kiiremini
kui sulg. Täielikku raskuskiirendust tajuvad langevarjurid, kui nad parajasti lennukist välja
hüppavad. Alguses keha langemiskiirus ajas suureneb, kuid hiljem jääb see konstantseks
õhutakistuse ja raskusjõu võrdsustumise tõttu.
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma füüsilistest
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse tunnet. Kuid sellist tunnet on võimalik
esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt sooritada
järgmiselt. Inimene peab lebama horisontaalselt ( mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt
vertikaalselt üles liigub. See võib olla ka lift. Kuid enne aluse vertikaalselt liikuma hakkamist peab
inimene lebama alusel võimalikult lõdvestunult. See on oluline parameeter. Aluse liikuma
hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest kehast, mis sarnaneb
surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik inimesed ise järele proovida. Kuid
oluline on märkida ka seda, et antud katses tekib eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks (
s.t. väga väikese mõõdetava aja jooksul ), kuid SLK-de korral on selline tunne ajas pidev.
Surmalähedastes kogemustes tunnevad inimesed sageli pärast kehast väljumist imelist kaaluta
olekut ja erakordset kerguse tunnet. Analoogset tajukogemust on võimalik eksperimentaalselt
sooritada järgmiselt. Me kõik oleme näinud paljusid akrobaate, kes sooritavad õhus oma imelisi
saltosi. Saltoks nimetatakse sellist akrobaatika elementi, mille jooksul inimese keha teeb õhus
täispöörde ümber keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal alaspidi. Saltot ei tehta „inimene
külg ees“ ( see on nii pigem hundiratta korral ), vaid „inimene nägu ees“. Salto pöörde ajal liigub
inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment sarnaneb eespool kirjeldatud salto
sooritamisega, kuid erinevused seisnevad järgnevad. Saltot ei tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus
peab kindlasti olema suurem kui inimese enda pikkus. See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse
„ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus
tunneb inimene hetkeks ( mõõdetava aja jooksul ) kaaluta olekut ja kummalist „kerguse tunnet“.
Kuid just selline tunne esineb SLK-de korral ajas pidevalt.
Kaaluta olek on olemas siis kui gravitatsiooni olemas ei oleks. Kui aga gravitatsioon oleks olemas, siis sellist kaaluta olekut inimene ei tunnetaks. Selline vaheldumine võimaldab tajuda inimesel
gravitatsiooni ennast või selle olemasolu ( või selle puudumist ). Inimene tunnetaks seda, kuidas
planeet Maa ( näiteks maa peal ) teda ennast ligi tõmbab. Ta tajub Maa peal külgetõmbejõudu.
Kaaluta olekus tunnetab inimene ennast just kui kergemana, kui muidu. Ka selles mõttes, et nagu
oleks „kogu elu koorem õlgadelt igaveseks kadunud“. Inimene tajub end ümbritsevast maailmast
( näilisest reaalsusest ) veidi eemal olevat nagu välja poole. See omakorda aitab paremini tunnetada
ja mõista enda ümbritsevat maailma, kus ta eksisteerib. Sellises kaaluta olekus ei tunneta inimese
psüühika enda siduvust ümbritseva maailmaga vaid ta nagu asuks sellest kõigest eemal. Väljaspool
piire. Side välismaailmaga ähmastub, mis muidu oleks täiesti selge.
Absoluutse kaaluta oleku tajumine eksisteeriks siis kui ei oleks olemas gravitatsiooni. Gravitatsioon on aga üks neljast vastastikmõju liigist, mis „valitsevad“ kogu materiaalset Universumit. See
on ka ühtse välja ( ühe vastastikmõju ) osa. See tähendab seda, et kui raskusjõud ära kaob, kaovad
ära ka kõik teised vastastikmõju liigid või kui inimene on kaaluta olekus, siis peale gravitatsiooni ei
tajuta ka teisi vastastikmõju liike. Kõik vastastikmõju liigid on omavahel tihedalt seotud. Mateeria
eksisteerib Universumis kahe vormina: ainena ja väljana. Välja sisaldus Universumis on igatahes
palju suurem ainest. Uuemad füüsikateooriad ei tee enam ainel ja väljal vahet. Mateeriat pole tegelikult olemas. See eksisteerib „energiavormina“. Seega kui inimene tajub absoluutset kaaluta olekut,
siis ta tunnetab tegelikku reaalset maailma enda ümber. Muidu harilikult tajuks ta näilist reaalsust,
mida loob „mateeria-füüsika“. Inimene tunnetab mateeria olemasolu või selle puudumist.
Absoluutse kaaluta oleku taju loob inimesel tuhutu vabaduse ja ühtsuse tunde absoluutselt igas
mõttes. Nagu oleks kõigega ja kõigiga seotud, mis kogu Universumis üldse toimub ja olemas on.
Kuid samas nagu ei oleks ka. Jääb inimesel ka nö. „isiklikku ruumi“. Nagu inimene, kes on riides,
33