4.2 Reaalsustaju
Mis on üldse reaalsus? Kuidas me seda defineeriksime? Tegelikult aga väga lihtsalt. Reaalsus
näitab kuidas mingisugused asjad tegelikult on või kuidas asjad tegelikult toimivad. Paljud
psühholoogid on arvamusel, et inimesed ei näe asju nii nagu asjad tegelikult on, vaid inimesed
näevad asju nii nagu nad ise on. Kuid reaalsus näitab tegelikkust. Nii toimib näiteks mustkunst (
illusionism ). Kui me teaksime kuidas illusionisti trikid tegelikult ( reaalselt ) toimuvad, siis pole
enam trikk maagiline. Teadmatus loob üleloomuliku efekti. Teadlikkus aga kõrvaldab selle.
Mustkunstniku maagilised trikid toimivad ainult ühe kindla vaatenurga alt. Kuid milleks on meil
vaja reaalsust teada ja tundma õppida? Rääkimata selle tajumisest. Aga sellepärast, et
loodusteaduste plahvatuslik areng viimastel sajanditel on maailma kuju muutnud. Maailm ei ole
enam selline, mis ta oli näiteks keskajal. Teaduse saavutused näitavad meile teistsugusemat pilti
maailmast, kus me igapäevaselt elame. Näiteks seda, et meie maailma koosneb imeväikestest
osakestest või maailm pole tegelikult värviline nagu ta paistab. Tegelikult loodusteadused
kirjeldavadki reaalset maailma, kuid nüüd on vaja hakata seda kõike ka tunnetama. Reaalsus on see
mida kirjeldavad meile loodusteadused. Teadmine ja tunnetamine on kaks erinevat tahku ruumilisel
kujundil.
Kui inimene tunnetab aja ja ruumi kogu ulatust Universumis, mitte osaliselt nagu tavapäraselt,
siis ta ümbritseva maailma tajumine erineb tavapärastest tingimustest. Nähtavale tuleb maailma
( Universumi ) sügavam, suurem, laiem ja tähendusrikkam olemus kui harilikult. See avardab teadvustamise piire ja aitab näha illusionaarset maailma reaalsemana. Inimene teeb nüüd vahet illusioonil ja reaalsusel. Ta teadvustab nii ennast kui ka maailma ning enda ja maailma omavahelist seost
palju rohkem ja selgemini kui harilikult. Inimene tajub maailma tõelisemana kui see varem oli.
Inimene on võimeline enda ümbritsevat maailma ( Universumit ) teistmoodi tajuma kui seda tehakse tavapäraselt. Siia võiks tuua ühe analoogilise näite inimese viibimisest unenäos. Harilikult ei
tea magav inimene ( und nähes ), et ta viibib enda loodud unenäos. Ta arvab ennast olevat samas
reaalses maailmas kus ollakse ärkvel, hoolimata unenägude fantastilisusest ja korrapäratusest. Inimese taju aistingud on unenäomaailmas täpselt samasugused, mis ärkvel olleski. Kui aga inimene
teab seda, et ta eksisteerib enda unenäos ja ta tegelikult magab, tajub inimene ( selle teadmise pärast ) unenägu hoopis teistmoodi kui harilikult. Ta tunnetab enda eksisteerimist teistsuguses reaalsuses, mis erineb ärkvel oleku reaalsusest. Teadmine unenäos, et inimene näeb und ja tegelikult magab ( ei viibi nö. pärismaailmas ), erineb maailma tajumine ärkvel ollest. Selline nähtus on teadvustamine, et ollakse enda unenäos. Seda nimetatakse teadvuslikud unenäoseisundid. Inimene teadvustab unenäos enda eksisteerimist unenäomaailmas. Kuid ärkvel olles võiks inimene tegelikult sama
kogeda. Me tajuksime enda ümbritsevat maailma ( Universumit ), kus me igapäevaselt elame, sama
moodi kui eespool kirjeldatud seikades. Kuid ainuke sisuline vahe seisneb selles, et see maailm, kus
me ärkvel olles eksisteerime, ei ole loonud inimese enda mõistus ( psüühika ) - nagu unenäo puhul vaid teada ja tuntud loodusseadused. Taju effekt jääb samasuguseks mis unenäo korralgi. Inimene
teeb nüüd vahet illusioonil ja reaalsusel. Seni igapäevaselt elatud elu osutub illusiooniks ja ta tunnetab nüüd tõelist reaalsust – tegelikku maailma, kus ta elab. Nii nagu unenäo puhul. Inimene teadvustab reaalse maailma reaalsust ja enda eksisteerimist selles.
Inimene tunnetab nüüd enda ümber olevaid loodusseadusi, mitte ainult ei tea neid kui faktiliselt.
Ta tajub neid kui kõige põhjustajatena. Seda kõike, mida ta näeb, aga nende tagajärgedena. Maailm
( reaalsus ) enda ümber ( kui ka enda sees ) omab nüüd suuremat mõtet ja tähendust. Mitte millelgil
ei ole enam juhuslikku või mõistetamatut päritolu. Kõigel on kindel põhjus ja tagajärg. Kõik praegused sündmused on tulnud eelnevatest. Näiteks esemed kukuvad maha, sest Maa raskusjõud „tõmbab“ nad enda poole. Tuul kõigutab puuoksi aasadel, sest õhuosakeste kineetiline energia kandub
üle puuokste molekulidele, mis paneb nad liikuma. Koera haukumine võõraste peale pole tingitud
asjaolust, et ta on lihtsalt koer või kaitseks ohu eest, vaid selle dikteerib ette närvirakkude talitlus
( sügavamas mõttes aga aineosakeste süsteemide „käitumised“ ). Füüsikaline keskkond ( reaalsus )
tuleb rohkem esile. Näiteks nägemine. Me näeme sellepärast, et esemetelt peegeldub tagasi valgus
meie silmadesse, silmede võrkkestadesse, mis saadab edasi elektrilise signaalina ajju, mis omakorda
22