Universumis välja vesiniku ja heeliumi suhteline hulk. Järgmise 300 000 aasta jooksul ei kulgenud
füüsikalised protsessid enam nii kiiresti. Mida enam Universum paisus, seda enam ka selle
temperatuur langes. Universumis domineeris kiirgus, milles elektronid ja aatomituumad vabalt ringi
liikusid. Niimoodi ringi liikuvad osakesed neelasid ja hajutasid kiirgust, mis ei lasknud sellel
kaugele levida. Niimoodi hajutab ka maapealne udu valgust. Umbes 300 000 aastat pärast Suurt
Pauku langes Universumi temperatuur vähemaks kui 3000 kraadi. Elektronid ühinesid prootonitega
ja neutronitega. Moodustusid esimesed vesiniku- ja heeliumiaatomid. Kiirgus hakkas Universumis
hajuma. Laetud osakeste hulga vähene- mine võimaldas valgusel segamatult levida. Seetõttu
muutus Universum läbipaistvaks. Esimese kahe miljardi aasta jooksul hakkas vesiniku ja heeliumi
segu moodustama pilvi. Esimesed tähed ja galaktikad sündisidki just nende pilvede
kokkutõmbumistest. Kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid galaktikaid näeme me neid
sellistena, nagu nad olid kümme miljardit aastat tagasi.
3.3.2 Ajaline taju
Psühholoogias on saadud uuringute käigus väga häid andmeid inimese ajataju olemuse kohta.
Näiteks inimese ajataju seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste
omavahelisi enne-pärast suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus
on umbes 50 – 200 ms, nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid
sündmusi ehk ärritusi omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi
jooksul, tajutakse ühe ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt.
Kui mingisugune ärritus satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi,
mis on ajas erinevad või mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste
järjekorda. Aja tunnetamise mõistmiseks võib välja tuua järgmise hea analoogia – nimelt filmi.
Filmis järgnevad kiiresti üksteisele rida staatilisi pilte, mis jätavad sellise mulje, et film jookseb
silmade eest läbi näiliselt katkematu piltide jadana. Filmi iga pilt erineb natukene üksteisest ja seda
on hästi näha siis, kui kerida filmi aeglasemalt. Kuid filmi katkematu liikumise illusioon tekib siis,
kui pildid ilmuvad ekraanile kiirusega 24 pilti sekundis. Inimese aju töötab tegelikult täpselt
samamoodi. Inimene näeb maailma sarnaselt filmiga samuti piltide jadana. Aju registreerides
muutusi skanneerib kiiresti iga uut kuvandit. Seetõttu inimene oskab vältida kokkupõrkeid
igasuguste objektega. Nii nagu filmi korralgi on tegemist siiski aju poolt loodud liikumise
illusiooniga. Näiteks kui piltide arv muutuks sekundis väiksemaks, siis inimese ajataju oluliselt
muutuks. Aeg sellisel juhul kiireneks. Näiteks aastad mööduksid umbes tundidega. Kui aga aju
skanneeriks igas sekundis palju rohkem pilte, siis näeb inimene palju detaile. Aeg sellisel juhul
aegleneks.
Inimesed liiguvad ajas tegelikult peaaegu pidevalt. Selline oskus või võime on teadaolevalt
ainult inimesel ja ühelgi teisel loomariigi esindajal sellist võimet ei ole olemas. Inimene saab
liikuda ajas ainult oma mõtetes, kujutlustes. Näiteks planeerides oma tegevusi ette, mida tulevikus
sooritada või meenutades vanu aega – sukeldudes oma mõtetes minevikus aset leidnud
sündmustesse. Sellist imetabast võimet nimetatakse kronesteesiaks, mis tuleb kreeka keelsetest
sõnadest chronos ( mis tähendab aega ) ja aisthesis ( mis tähendab taju ). Otsetõlkes tähendaks
kronesteesia mõiste ajataju. Inimesel on selline võime unikaalne, sest mitte ühelgi teisel eluvormil
Maal ei ole sellist võimet. Tänu sellele võimele suudame me teha näiteks tuleviku plaane ja
vastavalt sellele muuta oma käitumisharjumusi. Lapsel areneb selline mõttes ajas liikumise võime
välja alles umbes 3 – 5 esimese eluaasta jooksul. Ilma kronesteesia võimeta ei suudaks inimesed
unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele. Inimese kronesteesia
võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste kõrgkultuuride ja tsivilisatsioonide
tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida minevikku ja olevikku ning
seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab, eristab ja valib. Kunagiste
suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi ka tulevikus, peale
inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida olevikus asetleidvaid
17