ne, käib see inimese ajule tohutult üle jõu. Tõenäoliselt seda polegi võimalik ilma mõistuse või aju
neuronaalse manipulatsioonita. Universumi ruumiline mastaapsus on tohutu. Isegi inimaju ilmselt ei
suudaks kogu selle ulatust endale ette tajuda.
Joonis 3 Kõrgel maapinnast hõljuvad langevarjurid. Ka sellisel korral
ilmnevad ruumitaju fenomenaalsed aspektid – tajutakse maailma ruumilist
ulatust ja enda väiksust selles.
http://f2.pmo.ee/f/2012/07/22/1229008t20h07f5.jpg
Võtame näiteks Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas ja teame missugune
ta välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes ( mitte lihtsalt teades ) näeksime või saaksime sellest rohkem
aimu kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Me saaksime tajudes informatsiooni rohkem kui
mitte tajudes. Analoogina toome välja näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu välja vahelise seose. Kui inimene asub niidu väljal, mis on kaugelt ümbritsetud puudega ( metsaga ),
siis tajub ta selle suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab niidu välja suurust ainuüksi oma
vaateväljaga. Ta oskab ka hinnata oma osa selles või ruumilist ulatust selles, enda väiksust võrreldes
niidu suurusega. Galaktika tunnetamisega on täpselt samad lood. Seda peaks kogema samamoodi
nagu niiduvälja, mis on metsaga ümbritsetud. See aisting inimese teadvuses ( peaajus ) peaks olema
mõlemal juhul samaväärne. Loomulikult peaks seda ise nägema, et ettekujutada galaktika kogu ruumilist ulatust kosmoses. Kui vaadata seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega tulebki selline aisting ette. Aga selline taju võiks tulla ka ilma seda ise reaalselt nägemata – inimese kujutlustes.
Nõndaviisi võiks ettemanada kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaabides, ilma seda
reaalselt ise nägemata.
Paljud inimesed arvavad, et Universumi ruumala on lõpmatult suur. Kuid näiteks lõpmatust tajub
inimene ainult numbriliselt. See tähendab seda, et nä