vastu meie Kohalik Galaktikarühm ja Virgo Parv on ebakorrapärase kujuga. Galaktikaparved
moodustavad gravitatsiooni tulemusena ka ülisuuri superparvi. Meie Kohalik Galaktikarühm kuulub
superparve, mille kese asub suures Virgo galaktikaparves. Seda nimetatakse Kohalikuks Superparveks, kuid vahel ka Virgo superparveks. See on ligikaudu 100 miljoni valgusaasta suurune.
Galaktikate superparved on Universumi kõige suuremad struktuurid ja neid on Universumis sadu.
Galaktikate superparvede kujud varieeruvad üksteise suhtes väga suurel määral. Näiteks on neid
väga õhukesi nagu lehti, kuid samas on ka kõveraid ahelaid, mida ka filamentideks nimetatakse.
Kõige suurem galaktika superparv on nn Suur Müür. See on õhukese kihi kujuline struktuur, mille
mõõtmed on 750 * 250 miljonit valgusaastat ja paksust on ainult 20 miljonit valgusaastat. Ka
galaktikate superparved ei ole maailmaruumis ühtlaselt jaotunud nii nagu seda ei ole tähed ja
galaktikad. Superparvede vahele jäävad väga suured tühjad piirkonnad, kuid need kõik on omavahel
„ühenduses“. See annab Universumile käsnataolise struktuuri.
Kui Päikese läbimõõt vastaks keskmisele täiskasvanule, siis oleks Jupiter kõigest tema pea
suurune. Maa oleks vaid pisut suurem kui silmamuna vikerkest.
3.2.2 Ruumiline taju
Inimese ruumitaju põhineb perspektiivil, parallaksil ja binokulaarsel nägemisel. Need kolm
tähendavad aga järgmist. Mida kaugemalt vaadatakse mõnda eset, seda enam muutub vaatenurk
esemele. Näiteks vaatenurk on seda suurem, mida lähemal on ese. Seetõttu paistavadki lähemal
asuvad esemed olevat suuremad kui kaugemal asuvad esemed. Seda nimetatakse perspektiiviks.
Näiteks on hakatud perspektiivi paberil kujutama juba 15. Sajandil. Mida lähemal on ese inimesele,
seda rohkem muutub inimese vaatesuund esemele, kui inimene liigub ruumis. Seda nimetatakse
parallaksiks. Kui inimene vaatab eset erinevatest ruumipunktidest, siis vaatesuund esemele on
kõikidest nendest ruumipunktidest erinev. Tänu sellele seaduspärasusele oskab inimene hinnata
enda vaatevälja sattunud esemete ruumilist paiknemist nende omavahelise liikumise kaudu, kuid
sedagi ainult kogemuste põhjal. Binokulaarne nägemine põhineb sellel, et inimene vaatleb mõnda
eset kahest erinevast ruumipunktist korraga. Näiteks võib see olla kahe silma abil. Inimese silmad
asuvad üksteisest umbes 6-8 cm kaugusel ja just seetõttu näevad silmad ümbritsevat maailma
natuke erinevalt. Sellisel juhul öeldakse, et esemed on parallaktilises nihkes. Kuid ajus pannakse
kokku siiski ühtne ruumiline pilt maailmast.
Unisoofilises psühholoogias käsitletakse natuke teistsugust ruumitaju kui ülalpool välja sai
toodud. Siin on oluline mõista inimese enda väiksust võrreldes kogu Universumi ruumalaga.
Näiteks inimene tajub maailma tegelikult ainult osaliselt – piltlikult väljendades umbes 0.0001%
sajast protsendist. Pole ka midagi imestada. Inimene elab ju praktiliselt sünnist surmani ainult
planeet Maal, kui ta juhuslikult muidugi astronaut ole ja kosmoses liigu. See aga „hõlmab“ ainult
tühise osa kogu Universumist. Selline osa, kus inimene eksisteerib kogu oma elu jooksul, hõlmab
ainult mõne üliväikese protsendi Universumi ulatusest. Tegelikult paneb imestama, et inimene näeb
ainult seda osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa. Ja seda kogu oma elu - teadmata, mis mujal
Universumis toimub või eksisteerib. Käimata kohtades, mida inimsilm pole kunagi ise näinud. Veel
vähem ettekujutada või seostada seda kuidagi oma tühiste elukogemustega. Analoogina võiks välja
tuua näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu nö. „väikeses maailmas“.
Talle on tajutav ainult maapinna ruumi osa. Lendavale kotkale on aga tajutav palju suurem
maapinna ruumi osa, kui roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb kotkal suurem vaateväli, kui
maapeal. Nii tajub kotkas maailma nö. „rohkem“ kui näiteks madu.
Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline
võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.
Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps