teadvustatult ) näha kehade värvusi, siis on kahjustada saanud ainult mingisugune kindel piirkond
ajus. Kui aga kahjustada saab mingi kindel ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis kahjustus
piirdub ka ainult ühe nägemisvälja poolega. Näiteks võib inimene näha ühelpool kõike ainult
halltoonides, kuid teiselpool näeb ta kõike ainult värvilistes toonides. Kui aga inimesel on
kahjustada saanud teine aju piirkond, siis inimene ei teadvusta enam kehade liikumisi. Näiteks tassi
sisse tee valamise korral ei näe inimene liikumist. See tähendab seda, et ühel hetkel on tass tühi ja
siis mõnel järgmisel hetkel on tass juba täis. Sellisel puhul ei teadvustata objektide liikumisi, vaid
selle asemel lihtsalt kehasid ennast. Sellisele juhule on olemas ka vastupidine olukord. Inimene
teadvustab ainult kehade liikumist, kuid neid ennast aga mitte. See on sellepärast nii, et kahjustada
on saanud teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade funktsioneerimine. On olemas ka selliseid
olukordi, mil inimene ei teadvusta enam teiste inimeste nägusid või ei suuda neid omavahel
eristada. Seda hälvet nimetatakse prosopagnoosia sündroomiks. Kõik see tähendab meile seda, et
kui on kahjustatud aju mingisugune kindel piirkond, siis esineb hälbeid ka kindlates taju või
teadvuse omadustes. Aju ühe kindla piirkonna aktiivsus on seoses ka teadvuse ühe kindla
avaldumisega. Näiteks kui inimesel ilmneb tahe liigutada ühte oma kindlat keha osa, siis on
kiirusagaras aktiveerunud üks kindel piirkond. Peaaegu kõik aspektid, mis kaasnevad teadvussisudega, on seotud mõne kindla aju piirkonnaga. Näiteks kui inimene tahab liigutada oma jalga,
siis aktiveerub üks kindel aju piirkond. Kuid sellisest aju piirkonnast veidi eemal oleva ala
aktiveerumine põhjustab inimesel tahte tekkimine oma kätt liigutada. Kui ajus aktiveerub mingi
kindel piirkond, siis selle järgi saame me teada, et mis on teadvuses. See on aju üldine omadus,
mitte ainult mõnes ühes aju piirkonnas. Niiviisi ongi selline aspekt ülispetsiifiline. Teadvuslik
kogemus ja selle muutumine võib ilmneda näiteks värvides, nägudes, helides, liikumises jne.
Selline avaldumine sõltub aju väga kindlast piirkonnast. ( Aru 2009, skeptik.ee )
2.3 Ajusüsteemide aktivatsioon
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega
närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas
liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune ( oma informatsiooni poolest ) impulsist,
mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid (
neuronipopulatsioonid ) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka
talletavad informatsiooni.
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt,
vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast
ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info
juba kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe
ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid
) talamuse lateraalse põlvkehalt otse kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore
kõik need aju impulsid siiski liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda
veel lõpuni ei teata. Kui aga teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis
18