inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka
fenomeniliseks teadvuseks.
Kindel on see, et teadvus on ajus. Inimese aju koosneb miljarditest neuronitest, mis ajas kõik
perioodiliselt laenglevad ja üksteisega seostuvad. Näiteks kui neuron on laetud, tekitab see ruumis
elektrivälja. Ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega
elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui
makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha
laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Teadvus võib seotud olla just
neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd neuronite endiga. Näiteks kui
neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid
täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ). Täpselt selline
olukord avaldubki siis, kui inimene on sattunud kliinilisse surma, mille korral esinevad
surmalähedased kogemused. Surmalähedastes kogemustes eraldub elektriväli inimese
närvisüsteemist, mille korral inimese teadvus ja psüühika jäävad kestma sõltumata inimese
bioloogilisest kehast. Järelikult on teadvus seotud väljadega ka ajus olles, mille korral neuronid oma
laenglemistega loovad neid väljasid. Ajus eksisteerivad miljardid neuronid, mis ajas perioodiliselt
laenglevad. Kui neuron laadub, siis ümbritseb ümber seda neuronit energiaväli ( elektriväli ).
Erinevate neuronite väljade tugevused ( ja seega energiad ) on kõik ajas ja ruumis üksteisest
erinevad. Üle kogu aju esineb üks suur füüsikaline väli ( elektriväli ), mille tekitavad ajus olevate
miljardite neuronite laenglemised ajas ja ruumis. Kuid ajas ja ruumis on selle välja tugevused ( ja
seega energiad ) erinevad, mis tegelikult viitabki teadvuse põhiolemusele.
Näiteks meie ümbritsev maailm on pidevas liikumises ja selles esinevad palju igasuguseid
kujundeid. Ajus olevad miljardid neuronid loovad oma laenglemistega elektrivälju. Sellest
tulenevalt tuleneb pilt, mis on meie silme ees, sellest, et neuronite väljade tugevused on aju ruumis
erinevad ja selle pildi liikumise illusioon tuleneb nende väljade tugevuste erinevustest ajas.
Maailma liikumise illusioon mõneti sarnaneb kinematograafias loodud liikuvate piltidega, mille
korral liikuv pilt tekib siis, kui staatilised pildid on ajas erinevad. Inimese ajus tekib maailmapilt ja
selle liikumine neuronite väljade erinevuste tõttu ruumis ja ajas. Kuid peab märkima, et
maailmapildi ja selle liikumine on erinevate ajupiirkondade vahel ära jaotatud. Näiteks
liikumismuljet analüüsivaid neuroneid nimetatakse liikumisdetektoriteks, mis asuvad ajukoore
primaarse nägemiskeskuse ja vormitaju keskuse vahel. Kui need liikumisdetektorid on saanud
kahjustada, siis inimesel ei teki liikumismuljet. Isegi siis, kui sellised rakud töötavad, mis
analüüsivad erinevatest ruumipunktidest erinevatel ajahetkedel esinevaid objekte. Liikumismulje
piirkond ajus asub ajukoores V5 kuklasagaras. Kui see piirkond on saanud kahjustada, siis inimene
ei taju liikumismuljet, kuigi objektide asukohti ja nende muutusi võidakse tajuda.
Kuna inimese teadvussisudes ei esine ainult pilti ega selle liikumist, siis on loogiline järeldada,
et sarn \