Multiversumi teooria
Multiversumi valdkond käsitleb sellist Universumi osa, mille päritolu ei ole looduslik, vaid
on mõistuse ( aju ) poolt loodud. Universum jaguneb suures mastaabis kaheks: maailm, mille
taga on loodusjõud ise, ja maailm, mille loojaks on aga mõistus ( teadvus ). Nii et on olemas
looduslik maailm ja mõistuslik maailm. Mõistuslik maailm on mõistuse poolt loodud ja
looduslik maailm on aga loodusseaduste poolt loodud. Kõik, mis üldse olemas on, moodustab
Universumi. Multiversumi moodustab aga kogu mõistuse loome – mõistuse poolt loodud
maailm. Tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) ajas
pidevas muutumises ja arenemises. Kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul kogu
aeg üsna ühetaoline. See on üldiselt nii. Multiversumil ei ole looduslikku päritolu ja ei saagi
olla. Selle põhjustajaks on ju mõistus – intelligents.
Kunst on samuti inimtegevuse üks osasid, millega tegelevad miljonid inimesed üle kogu
maailma. Uuritakse seda, et kuidas toimuvad loomeprotsessid inimajus ja uuritakse
inimkultuuri ajalugu ning selle erinevaid vorme. Teadvuse olemasolu võimaldab selles ka
loomeprotsesside eksisteerimist. Inimkultuur on suhteliselt üsna keerukas. Selle tegevus
toimub enamasti läbi keele ehk märgisüsteemi abil. J. Lotman määratles kultuuri kui kõike
seda, mis ei ole geneetiliselt päritav. See tähendab ka seda, et ka loomadel esineb kultuur, kuid
inimkultuur on kahtlemata kõige rohkem diferentseerunud. Kultuur on tehisliku päritoluga.
See tähendab seda, et selle loojaks on aju. Väga kõrge teadvuse diferentseerumisega kaasneb
enamasti kultuuri olemasolu. Nii on seda näiteks inimolenditega. Kui aga inimkond peaks
kunagi kontakti astuma maaväliste tsivilisatsioonidega, siis kultuur ei piirdu enam ainult
inimestega.
Ajamasina tehnoloogia
Nagu nimigi juba näitab, on tegemist tehnoloogiaga, mis võimaldab teleportreeruda ajas ja
ruumis. Vastav tehnoloogia võimaldab liikuda ajas ja teleportreeruda ruumis. Ajas on
võimalik liikuda ( minevikku, olevikus või tulevikku ) ainult siis, kui ollakse ise ajast väljas.
Füüsika seisukohalt tähendab see seda, et ajarändur peab olema sellises aegruumi piirkonnas,
kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmatult
vähenenud. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida
lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha
pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites.
Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele
paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse
suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida
enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt
ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus. Tegemist on valdavalt
kõrgemat füüsikat sisalduva valdkonnaga. Kuid üldisemalt etendab ajamasina tehnoloogia
Maailmataju jaoks just teadusliku uurimismeetodi ja andmete ( teooriate ) tõestuse rolli. See
tähendab seda, et paljud nähtused looduses või inimajaloos on võimalik tõestada ja ümber
lükata ainult ajas liikumise teel. Võiks isegi nii öelda, et mitte ükski ajaloo kroonika ei suuda
asendada ajamasina tehnoloogiat.
11