kirjutame teistmoodi välja nii
kus m0c2 nimetatakse keha paigalseisu energiaks ehk seisuenergiaks. Seisuenergia ja kineetilise
energia summa on aga järgmine:
ja seda nimetatakse ka vaba keha koguenergiaks. Mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Keha
relativistlik mass on ka keha koguenergia mõõt. ( Uder 1997, 66-67 ). Keha koguenergia ja
seisuenergia avaldises ei võeta arvesse keha potentsiaalset energiat, mis on tingitud valise välja
olemasolust. Ei arvestata keha potentsiaalse energia muutumist välises jõuväljas.
On teada seda, et kõik energiad „taanduvad“ potentsiaalseteks või kineetilisteks energiateks.
Muud võimalust ei olegi. Kuid mis energia see E = mc2 siis on? Mis see tegelikult on ?
Kõik kehad eksisteerivad peale hyperuumi ka tavaruumis, kus on olemas aeg ja ruum. Aeg on pidevalt „liikuv“. Aeg ei jää kunagi „seisma“. Liikuvatel kehadel on üksteise suhtes kineetiline energia. Aga kõik kehad liiguvad ka aja suhtes või vastupidi. Aeg ei ole mingisugune objekt. See on ka
ainus vahe – erinevus. Niimoodi see energia E = mc2 kõikidele kehadele tulebki Universumis. Energia mc2 on oma olemuselt siiski keha kineetiline energia aja suhtes.
Kõik kehad ju liiguvad hyperruumi ( K´ ) suhtes. Tavaruum ( K ) liigub hyperruumi ( K´ ) suhtes
kiirusega c. Järelikult kõikidel kehadel on kineetiline energia, seega ka mass. Niimoodi on energia
mc2 kineetiline energia ruumi ( hyperruumi ) suhtes. E = mc2 on keha aegruumi ( suhtes olev ) energia.
1.3.2 Üldrelatiivsusteooria ajas rändamise teoorias
1.3.2.1 Sissejuhatus
Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loomist. Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taustsüsteeme. Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioonijõu mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast relativistlik gravitatsioonivälja teooria.
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on
võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab
kehad kosmoselaeva välisseisnte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on
inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.
Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutakse välja mittehomogeense
ruumi mõisteni. Massiivsete kehade ümber muutub ruum kõveraks. Seal hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni. Kõveras ruumis on vaba keha kiirendusega
71