Universumi ( aegruumi ) äärel hakkavad kehad üksteisest eemalduma ja seda kiiremini, mida
kaugemal nad üksteisest on. Kuid selline efekt avaldub galaktikate parvede korral ( kehtib Hubble´
seadus ) ja järelikult on ruumitasand, milles esinevad juba galaktikad, ulatumas Universumi (
aegruumi ) ääre ulatusse. Seega Universumi paisumine ja selle kiirenemine ajas pole tegelikult
midagi muud, kui füüsikaliste kehade mehaaniline käitumine Universumi aegruumi ääres. Analüüsime seda näiteks järgnevalt. Keha ( kineetiline ) energia on klassikalises mehaanikas teatavasti
järgmine:
See valem näitab meile seda, et mida suurem on kehal energia, seda kiiremini see keha ka liigub
ehk seda kiiremini keha „jõuab“ ruumis ühest punktist teise. Kiiruse definitsioon on aga järgmine:
Seda avaldist on võimalik mõista kahtemoodi: esiteks seda, et kui pika tee läbis keha ühes ajaühikus
ja teiseks, et kui palju kulus aega ühe pikkus-ühiku läbimiseks. Matemaatiliselt siis järgmiselt:
See on siis seaduspära ruumiline komponent. Kuid ajaline komponent on aga järgmine:
NB: s # t, kui v # 1 ( m/s ). Järelikult:
juhul kui s = 1 ( m ). See viimane seos näitab meile seda, et mida vähem aega „kulub“ liikumiseks
ruumis ühest punktist teise, seda suurem peab olema keha kineetiline energia. See näitab ka seda, et
kui palju energiat „kulub“ massil ühest ajahetkest teise liikumiseks. Kuna gravitatsioonivälja
tsentrist eemaldumisel ajavahemikud lühenevad ( ja kahe ruumipunkti vaheline pikkus pikeneb, mis
oma olemuselt ongi Universumi paisumine ) ja arvestades viimast lihtsat seost aja ja ( kineetilise )
energia vahel:
( kus m on näiteks galaktika mass ja E on selle kineetiline energia ), siis valemist on näha seda, et
ajavahemike lühenemisel ( ehk t väärtuse vähenemisel ) galaktikate kineetiline energia kasvab:
41