korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega.
Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve
kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja
enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu
suurenedes.
Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond
hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses.
Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat
inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju
terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja
ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja
uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.
Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni
nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne
Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr.
Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase LääneRooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli
antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri
ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus
areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu
Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas.
( Piirimäe 1998, 11-16 )
3.2.2 Ülitsivilisatsiooniteooria osad
Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb laias laastus neljaks suureks uurimisharuks ja nendeks on siis
järgmised:
1. Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata
2. Inimene omandab elektromagnetvälja füüsikalised omadused.
3. Tsivilisatsiooni või ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur
4. Elu paljunemisvõime.
Need neli suurt osa ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks elementideks ja teooria alusteks.
Nende nelja osaga tutvume nüüd lähemalt.
3.2.3 Mateeria: aine ja väli
Inimesed elavad planeet Maal olles tuntud mateeria vormidena – ainena ja väljana. See tähendab
seda, et inimkehad koosnevad elementaarosakestest, aatomitest ja molekulidest ning omakorda
nende osakeste süsteemidest nagu näiteks veest ( ehk H2O-st ), DNA-st, rakkudest, kudedest, organitest, elundkondadest jne. Universumis on orgaaniline keemia väga laialt levinud ja seega võib
kõikjal leida süsinikul rajanevaid eluvorme. Näiteks polütsüklilist aromaatset vesinikkarbonaati ehk
PAH´i molekule võib esineda tähtedevahelises ruumis päris ohtrasti. Antud juhul on inimene
võimeline eksisteerima ka ainult energiaväljana – ehk siis elektromagnetväljana, koosnemata samal
ajal aineosakestest.
Et me oleksime võimelised eksisteerima, ei pea meil ( Maal elavatel inimestel ) tegelikult olema
„füüsilist“ keha. Ka ilma selleta on võimalik „elada“. Näiteks inimese teadvus on võimeline
99