Joonis 4 Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest
esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.
Kui inimene rändab ajas ühest ajahetkest teise, siis sellises ajahetkes, millal inimene hakkas ajas
rändama, teda enam ei eksisteeri ehk ta on ära kadunud. Kehast väljumise korral esineb laengute
polarisatsioon inimese närvisüsteemis „kuidagi niimoodi“, et kehast väljumisel ( ehk elektriväljade
eraldumisel närvisüsteemist ) ei kao otseselt ära ajus olevad neuronid ( koos oma laengutega ), aju
ise ega närvisüsteem, vaid nendes eksisteeriv elektriväli.
Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha kogu
pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.
Vaatame elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.
Elektrivälja ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt.
Välja jõujoon on väljajoon, mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferent-siaalina,
sest igale ruumipunktile väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja
pinnad skalaarväljas on selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise
välja gradient on ( mis näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti
läbiva pinnaga ja divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate )
tihedust. Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja
seega vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Erimärgiliste laengute vahelise ruumi
keskel võrdub välja potentsiaal ( millest sõltub aegruumi kõverus ) nulliga, kuid see potentsiaal
erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.
Järelikult aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 )
ei teki „+“ ja „-„ laengute vahelise ruumi keskele, vaid selle äärtesse ehk „+“ ja „-„ laengute
lähedusse. Ja seega väli, mis jääb nende vahele, ei olegi enam „kontaktis“ või „ühenduses“
laengutega ( mis on muidu välja tekitajateks ) ning on seega võimeline laengutest eralduma.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal
tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja
energiatiheduse poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi
auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu
kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti
kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.
Maailmas saavad elektrostaatilise elektrilaengu miljonid inimesed, kuid mitte igaüks nendest ei
rända kohe ajas. Täpselt sama on tegelikult ka inimese kehast väljumisega. Näiteks mitte kõik
kliinilises surmas olevad inimesed ei koge surmalähedasi kogemusi ehk ei välju oma kehadest.
Inimese ajas rändamine ja kehast väljumine saavad toimuda ainult ühes kindlas elektrilaengute
polarisatsiooni olekus, mis kord avaldub ja kord ei avaldu. See teebki need nähtused ikkagi üsna
haruldasteks.
Kunstlik kooma
Inimese kehast väljumine esineb ainult siis kui inimene viibib kliinilises surmas. Sel ajal on
inimese aju suures osas aktiveerumise lõpetanud ehk neuronid enam ei laengle. Peaaegu täpselt
sama seisund esineb inimesel ka kooma ajal. Ja seega tähendab see seda, et kui inimest viia
91