eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See
avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab
valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi
piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene
enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus ajas
rändamiseks, mida me ka järgnevalt lühidalt järjekorras esitame, et hiljem mõista inimese
füüsikalist kehast väljumist:
1. Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub sellisesse aegruumi
piirkonda, kus aegruum on üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ehk dt = ds = ∞ ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine
lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites.
2. Üldrelatiivsusteooria järgi kõverdab aegruumi keha mass. Kuna erirelatiivsusteooria järgi on
mass ja energia ekvivalentsed suurused valemis E = mc2, siis seega kõverdab aegruumi
peale massi ka energia.
3. Elektri- ja magnetväljal ( ja seega elektromagnetväljal ) on energia ning järelikult suudavad
need väljad kui energiaväljad kõverdada aegruumi nii nagu seda teevad kehade massid.
4. Elektrilaengu ( magnetlaenguid looduses ei eksisteeri ) mõju aegruumile kirjeldab
üldrelatiivsusteoorias tuntud Nonströmi meetrika.
5. Mida suurem on kehal mass, seda rohkem see aegruumi kõverdab ja sama on tegelikult ka
elektrilaenguga – s.t. mida suurem on kehal elektrilaeng ( ehk mida rohkem on väljal
energiat ), seda enam kõverdab see aega ja ruumi. Kuid siin peab arvestama seda, et kui
keha massi mõju aegruumi meetrikale on pöördvõrdeline raadiusega ehk kaugusega massist,
siis keha elektrilaengu korral on see aga pöördvõrdeline kauguse ruuduga laengust.
6. Et inimene saaks rännata ajas, peab ta selleks olema elektrostaatiliselt laetud. Kuna
elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi kõverust.
7. Aegruumi kõverdumiseks on vaja reaalselt väga suurt elektrilaengut, kuid keha elektrilaeng
ei saa olla mistahes suur, sest siis hakkavad laengute vahel ilmnema tõukejõud. Niisamuti ka
keha elektrimahtuvus ei võimalda omada mistahes suurt laengut.
8. Laengu elektrivälja energia ( laengu elektrivälja potentsiaali ) suurus sõltub küll laengu enda
suurusest, kuid peale selle sõltub see ka positiivse ja negatiivse laengu vahekaugusest. See
tähendab seda, et positiivse ja negatiivse laengu vahel on energia, mille suurus sõltub peale
laengute suuruse ka nende vahekaugusest.
9. Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha
kogu pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised.
89