soojas voodis parajasti magavad. Selline „visioon“ unenägudes üldse puudub.
Vahel inimesed mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad. Kuid enamasti
seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb
põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod
kipuvad vastupidiselt reaalsetele sündmustele väga kiiresti ununema. Hilisemas elus ei mäleta
inimene oma unenägudes kogetud elamusi peaaegu üldse või mäletatakse nendest väga vähe. Kuid
vastupidiselt unenägudele mäletatakse surmalähedasi kogemusi aga väga selgelt ja veel väga kaua
pärast nende sündmuste üleelamisi.
Raamatus „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ on esitatud palju pikemalt ja põhjalikumalt
uurimusi selle kohta, et kas SLK-d on tõesti sureva aju viimased funktsioonid või leidub siiski
tõendeid selle kohta, et inimese kehast väljumine ei olegi pelgalt aju illusioon. Seal on välja toodud
palju põhjalikum analüüs juhtumitest, mille korral inimesed näevad asju, mil nad olid parajasti
surnud. Ka käesolev teooria toetub paljuski just selle raamatu autorite esitatavatele andmetele ja
analüüsile.
Aju loodud kehavälised elamused
SLK-sid on kogenud isegi maailma nimega teadlased. Näiteks neurokirurg Dr. Eben Alexander
sattus 2008. aasta sügisel bakteriaalse põletiku tõttu koomasse. Tema aju üks osa ( korteks ) oli
täielikult funktsioneerimise lakanud, kuid teised ajupiirkonnad töötasid endistviisi edasi. Teadvus
on seotud just korteksi piirkonnaga ja SLK-sid on peetud just korteksi häireteks. Kuid Dr.
Alexander ei oleks siiski saanud üldse midagi tunda, sest korteks oli täielikult funktsioneerimisest
lakanud, mitte aga lihtsalt häirunud.
Enamikes surmalähedaste kogemuste kirjeldustes on selgelt näha kombinatsiooni
surmalähedastest ja kehavälistest kogemustest. Teadus on püüdnud seletada neid kahte aspekti
eraldi, mitte aga seotult koos. Kuid näiteks Pam Reynoldsi juhtumi korral tekkisid need nähtused
siiski koos. Aga kuidas ja miks? Seda ja kehaväliste kogemuste kunstlikku tekitamist on pikalt
arutanud Villu Päärt oma 2007 aasta artikklites www.novaator.ee-s.
Näiteks surmalähedastest kogemustest on ametliku statistika järgi kogenud lausa 18 protsenti
südameinfarktisurmast pääsenud inimesed. Peab märkima seda, et inimese kliinilise surma ajal
vahel ilmnevad surmalähedased kogemused, kuid vahel aga mitte. See tähendab seda, et igakord ei
esine surmalähedased kogemused inimese kliinilises surmas. Religioonimaailmale ei ole
surmalähedased kogemused sugugi midagi uut ja taunivat, kuid praeguse aja teadusele tundub keha
ja vaimu dualism absurdsena ja vastuvõetamatu. Kuid teaduslik fakt on see, et ajusurmas ei ole
inimene võimeline talletama mälestusi ja ka teadvusel olema, kuigi surmalähedaste kogemuste ajal
seda tõesti esineb.
Praegusel ajal peetakse üheks parimaks surmalähedase kogemuse seletavaks teooriaks USAs
Kentucki Ülikoolis läbiviidud teaduslikku uuringut. Ülikooli uuringust selgus, et neid kummalisi
nähtusi põhjustab inimese unehäire. See seisneb selles, et kliinilisse surma jõudes kestab inimese
REM-une faas tegelikult edasi. Seetõttu ärkab inimese teadvus üles enne keha ja esinevad kehaga
mitte seotud tunded ja hallutsinatsioonid. Selle teooria järgi on surmalähedane kogemus lihtsalt
REM-uni, mis võ