3.1.2 Ajusurmas esinevad nähtused
3.1.2.1 Inimese „füüsiline“ surm
Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid
aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed
täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on
meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika
teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha
uurimiseks täiesti hädavajalik. Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine. 21. sajandi
alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja suutis ravida enamikku
haigusi. Näiteks inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest
molekulidest kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad
molekulid nagu näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka
keemilistes reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab
koostöös keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga
rakk vajab pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid
moodustavad sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita
erinevaid rolle. Mitut eri liiki koed moodustavad struktuure, mida nimetatakse organiteks. Iga
organ täidab üht kindlat ülesannet või ülesandeid. Näiteks kopsud, magu, maks, neerud ja silmad on
inimkeha organid. Näiteks mao ülesanne on seedimisprotsessi käigus säilitada ja lõhustada toitu.
Magu ja teised seedimisega seotud organid moodustavad seedeelundkonna. Seedeelundkond seedib
toitu, imendab toidust