dest või õppeasutustest. Hüpotees vormitaksegi teaduslikku informatsiooni läbitöötamisel. Teaduslik hüpotees kujutab endast oletust, mis võib osutuda tõeseks vastuseks esitatud probleemile. Igasugune hüpotees peab arvestama olemasolevaid fakte. Kuid hüpoteesid inimeste igapäevastele
probleemidele ei ole veel teaduslikud. Antud näites võime püstitada järgmise hüpoteesi: kõik kehad
kukuvad vabalt ühtemoodi. Pärast hüpoteesi esitamist järgnebki selle kontrollimine.
Hea taustainformatsiooni omamine uurimisobjektist ja ka sarnaste uuringute kohta toovad ainult
kasuks hüpoteesi kontrollimisel. Hüpoteesi kontrollitakse katsete ja vaatlustega, mis on enne
sooritamist korralikult ette planeeritud. Näiteks tehakse kindlaks katsetingimused ja uurimisobjektide arv. Näiteks kui uurimisobjekte on väga vähe, siis etendab suurt rolli ka juhus. Kui aga neid
uurimisobjekte on liiga palju, siis on katset ka raskem teha. Mõne teadusliku eksperimendi korral
kasutatakse nii eksperimentaal- kui ka kontrollgruppi, mis peavad olema täiesti ühesugustes
uurimistingimustes. Erinevus võib sisse tulla ainult muutujas. Teadusliku uurimustöö ettevalmistamisel tehakse kindlaks teadustöö kestvus, vaatluste ja katsete esinemis arv. Vajadusel kasutatakse
või luuakse andmetabeleid- või graafikuid, kuhu siis markeeritakse esinenud vaatlusandmed. Antud
näites valime näiteks 10 füüsilist keha, mida me siis laseme vabalt kukkuda kuskilt kõrguselt.
Laseme nendel kehadel ükshaaval vabalt kukkuda esmalt õhus ja siis pärast vaakumkambris. Uurimistingimused on peaaegu samad, kuid erinevus seisneb ainult selles, et ühel juhul määrab kehade
liikumise kiiruse muutus õhk, kuid teisel juhul ei ole mingeid kõrvalmõjusid. Sellise katse korral on
väga selgesti näha seda, et kehad kukuvad vabalt ühesuguse kiirusega õhuta olukorras, kuid
vastupidisel korral osutub see, et raskemad kehad kukuvad kiiremini kui kerged kehad. Sest õhk
takistab kergematel kehadel kukkuda.
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile
ming