eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt nii on seda tundnud inimene ise.
Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil
teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused, mida inimteadus ei oska seletust
anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem kui avalik üldsus arvata oskakski – ja
neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi – inimesi, kes peaksid olema
surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad sellest filmid või raamatud. Neid
nähakse ka täiesti tavalistes inimeste elupaikades – nagu näiteks kortermajades, mis on vägagi
moodsad. Mida rohkem surmapiiril olevatest inimestest elustatakse, seda rohkem tuleb ilmsiks lood
inimeste kohtumistest teispoolse eluga. Nähakse varem lahkunud sugulasi ja sõpru ning nähakse
valgusolendeid. Maailma meedias on palju kõmu tekitanud erinevad poltergeisti juhtumid. Selles
nähakse vaimu, kes valmistab elavatele erinevaid pättusi. Tegemist on siis nö. ulaka vaimuga.
Vanadel aegadel tunti neis ära paharette ja kodukäijaid, kel meeldib inimesi kiusata. Tänapäeval on
aga levinud eriti just UFO-juhtumid. Inimesed näevad lannumasinaid, mis ei ole inimeste poolt
loodud. Enamus juhtudest nähakse just lendavaid taldrikuid. Osa inimesi väidavad ennast isegi
maaväliste tsivilisatsioonide käest röövitud olevat. Neid „tõestamata“ jutte on kuulda absoluutselt
kogu maailmast – riikidest ja rahvustest sõltumata. Kuid vanadel aegadel nähti tulnukates hoopiski
haldjaid või kuradeid, kes ennast vahel inimestele näitamas käivad. Röövitud inimesed ütlevad
sageli, et nende peal tehti meditsiinilisi läbivaatusi ja uuringuid. Veidraid olevusi on maapeal nähtud
juba aastatuhandeid. Ilmutustes nähakse ülima säraga ja aupaistega valgusolendit, kes teatab
inimestele, et tema on Neitsi Maarja. Ta annab korraldusi inimestele luua kirikuid ja
usuorganisatsioone. Pühakodade loomine on üks läbivamaid teemasid ilmutuste ajaloos.
„Küsimus, et kas need paranormaalsed nähtused ka tegelikult eksisteerivad, jaotab lääneliku
ühiskonna tõenäoliselt kahte teineteisest selgelt eristuvasse leeri,“ ütles Cambridge´i Ülikooli
füsioloog Horace Barlow, kui ta 2000 aasta aprillis Cambridge´is pidas oma unikaalset
interdistsiplinaarset konverentsi. Konverentsis osales paljude alade teadlasi nagu näiteks füüsikud,
psühholoogid, psühhiaatrid, füsioloogid jne. Kõik nad tulid arutama „paranormaalsete nähtuste
ratsionaalseid perspektiive“. Paljud osalenud ei usu paranormaal-sete nähtuste olemasolusse,
sealhulgas ka Barlow. Nende meelest ei ole vaimude nägemine, lusikate painutamine ja tulnukatega
kohtumised väga sageli korralikult ära tõendatud. Parapsühholoogid ei suuda tõestada oma väiteid,
kui need peaksid teostama rangetes tingimustes. Kui mõnikord leidubki positiivseid tulemusi, siis ei
ole need enam laboratoorsetes tingimustes korratavad. Parapsühholoogide meelest on paljusid
paranormaalseid nähtusi juba tavateadus suuteline selgitama. Londoni Ülikooli kosmoloog Bernard
Carri liigitab paranormaalsed nähtused kolme põhilisse kategooriasse. Ühtlasi on ta ka antud
konverentsi korraldaja. Esimesse liiki kuuluvad nn pseudopsüühilised nähtused, milledel võivad
tegelikult olla üsnagi lihtsad füüsilised seletused. Nende hulka kuuluvad näiteks poltergeisti nähud.
„Nimetatud ilmingud ei ole psüühilist laadi, ehkki neid sageli sellisteks peetakse,“ selgitab Carr.
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja
seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks
kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed
selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile
vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne
„tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid V