poole pani ilus lindude laulukoor ta äkki paigale tarduma. Käes oli peaaegu talvine aastaaeg. Õhk
oli jääkülm. Sellisel aastaajal ja sellise ilmaga ei laula mitte ükski lind. Kuid ometi kuulis ta imeilusat laululinnu häält, mis ka äkki kustus. Juan Diego kuulis äkki tema nime hüüdvat naise häält,
mis tuli eemalolevast künkatipust. Antud küngas oli jäises udus või pigem nagu säravas pilves. Kui
ta künks otsa ronis, näga ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu
valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane
väga ilus mehhika tütarlaps.“
Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles
ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani
( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt
või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse.
Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de
Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke.
Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan nõudis naiselt järsu
iseloomuga enda asemele kedagi teist, kes täidaks naise soove.
„Kuula, väike poeg,“ vastab tütarlaps, „neid on palju, keda ma saata võiksin. Kuid sina oled see,
kelle ma olen selleks ülesandeks välja valinud. Niisiis mine homme hommikul tagasi piiskopi
juurde. Ütle talle, et Neitsi Maarja saadab sind ja korda talle mu suurt soovi saada siia kirikut.“
Juan Diego läks uuesti järgmisel hommikul Mexico Citysse ja kohtus taas selle kannatliku
piiskopiga. Don Fray Juan de Zumarraga oli väga rabatud Juan Diego kindla ja näiliselt ausa loo
jutustamisega. Piiskop soovis, et Juan küsiks ilmutuselt tuua mingisugune tõestus või märk. Kui
taaskord Juan läks küngaste juurde, jälitasid teda kaks teenrit, mida piiskop teha lasi. Nad jälgisid
tema tegevusi, järgnedes Juanile läbi linna. Nad nägid, et ta ei rääkinud kellegagi, kuid kui Juan
küngastele ronis, kadus ta. Nad otsisid teda kõikjalt, kuid temast ei olnud jälgegi. Kuid Juan oli
läinud künkale ja andis ilmutusele teada piiskopi kavatsusest. Naine ütles: „Väga hea, väike poeg.
Tule homme koidikul tagasi. Ma annan sulle tema jaoks märgi. Sa oled minu pärast palju vaeva
näinud ja ma tasun sulle selle eest. Mine rahus ja puhka.“
Kuid järgmisel hommikul Juan ei tulnud, kuna ta ainus sugulane ( onu ) oli suremas. Juan püüdis
tõsta onu heaolu ja nii veetis ta terve päeva. Ta lahkus alles teisipäeval preestri juurde jutule. Ilmutis
ilmus ta teele taas, kui Juan jooksis Tlaltelolco poole. Juan põhjendas talle ta juhiste tegemata
jätmise pärast, kuid naine vastas: „Mu väike poeg, ära ole nii kurb ja kartlik. Kas ma pole siis see,
kes on su Ema? Kas sa ei ole mitte minu varjamise ja kaitse all? Su onu ei sure seekord. Just nüüd
sellel hetkel saab ta jälle terveks. Sul pole põhjust nüüd täita oma käskjalakohuseid ja sa saad
rahulikult mulle kuuletuda. Mine üles mäele, lõika seal kasvavaid lilli ja too need mulle.“
Juan läks siis üles mäele ja leidis sealt „kastest niiskete õielehtedega“ kastiilia roosid. Ta oli väga
hämmeldunud, sest künka otsas ei kasva mitte ühtegi lille – seda veel eriti detsembri keskel. Juan
lõikas lilled lahti ja pani need oma pikka indiaanikeepi ehk tilmasse, et kaitsta lilli külma eest. Taas
kord läks ta ilmutise juurde. Naine paigutas keebi sees olevaid lilli. Ta sidus mehele tilma alumised
nurgad kaela taha nii et ükski roos ei saanud enam maha pudeneda. Ilmutis käskis Juanile, et antud
märki ei tohi mitte keegi teine näha peale piiskopi ja ta endi. Pärast seda ta kadus ja Juan ei näinud
teda enam kunagi. Kui indiaanlane piiskopipalee juurde jõudis, tegid mitu teenrit tema lillede üle
nalja. Nad „nügisid“ teda mööda õue ja üritasid tema lilli haarata. Kui teenrid tahtsid haarata lilli,
nägid nad lilli haihtuvat. Selle peale nad kohkusid ja lasid Juanil minna. Juan sai veel kord
piiskopiga kohtuda. Juan Diego sõlmis kaela tagant jämedakoelise riide lahti. Seejärel tilma volt
langes alla. Lilled kukkusid maha ja jäid hunnikusse põrandale lebama. Ta arvas, et lilled on
väärtuslik märk, mida ilmutis talle andis. Pärast sellist õnnetust tõusis piiskop oma istmelt ja
põlvitas nüüd Juani ees. Ka kõik teised ruumisolijad tegid seda sama. Juani tilma ees põlvitas
piiskop nii nagu miljonid inimesed pärast teda. Juani tilma pandi peaaltarile Guadalupe Neitsi
Maarja basiilikasse Mexico Citys. Tilma koosneb kahest poolest, mis on kootud ja kokkuõmmeldud mageikiududest. Tilma mõõtmed on umbes kuuskümmend kuuskümmend kuus korda
nelikümmend üks tolli. Selle koreda pinna värvus sarnaneb pleegitamata linaga. Kuid selle pinnal
kõrgub ilus kuju umbes neljakümne kuue tolli pikkusena. Juani onu ei surnud ära, vaid ta paranes.
Kuid onu oli siiski väga nõrk. Ta ei suutnud isegi üles tõusta ja oma ravimit võtta, mida Juan onule
36