elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.
Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli
sihvakas, palja, sileda ja tumeda nahaga inimeselaadne elusolend, kes võis olla kuni 190 cm
pikkune. Sellised olendid elasid Maal umbes 1,8 – 0,3 miljonit aastat tagasi. Homo erectused olid
ühed esimesed rändurid ja maadevallutajad Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Tänapäeva inimesele
omane keel ja kõne aga nendel puudusid.
„Arukat inimest“ nimetatakse aga Homo sapiensiks, kes siis muistsel ajal hargnes Neanderthali
inimeseks, Aasia varajaseks nüüdisaegseks inimeseks, Homo sapiens sapiensiks ehk tänapäeva
inimeseks ning Heidelbergi inimeseks. Homo sapiensi vanuseks peetakse umbes 500 000 aastat.
Homo sapiens on ainus ürgsete inimahvide liik või vahevorm, kes on tänapäevani säilinud meie
endi näol. Homo sapiensidel suurenes ajumaht veelgi, käitumine muutus paindlikumaks, osati teha
tuld ja valmistada tööriistu, söödi pal