mingisugune tundmatu naistulnukas, kellel olid lõõmavpunased juuksed ja kes oli koera moodi
haukunud. Ilmselt sünnib mehele teises maailmas laps, sest naistulnukas osutas oma kõhule ja siis
üles taeva poole. Arstid hakkasid seda lugu uurima, kuid loo liigse fantastilisuse pärast jäeti kõik
asjaolud pikkadeks aastateks avalikuse eest varju. Juhtum oli isegi ufoloogidele liiga fantastiline.
Kuid antud juhtum dokumenteeriti varem, kui Betty ja Barney Hill rääkisid oma tulnukate
röövimisest ja nende rasedustestist. Seda, et mis juhtus Barney Hilliga, tunti hoopis hiljem ära kui
üks võimalikke sperma hankimise viise. Kuna Brasiilias Villas Boasi juhtum oli Hillide ajal veel
saladuses, siis Hillide juhtumi korral läbiviidud protseduurid kinnitavad sõltumatult Villas Boasi
seikade kirjeldusi.
Märtsis 1974. aastal avaldas Prantsusmaa kaitseminister Robert Galley oma seisukoha UFO-de
küsimuses järgmiselt: „Ma olen sügavalt veendunud, et me peame sellesse nähtusesse suhtuma
täielikult avatud meeltega. Inimkonna ajaloos on tehtud arvukalt läbimurdeid, kuna keegi on
üritanud seletada seletamatut. Nüüd, UFOdena tuntud õhunähtuste ajal, on eitamatu, et need on
seletamatud või halvasti seletatud faktid. 1954. aastal lõi kaitseministeerium eriosakonna, mis kogus
ja uuris tunnistusi nendest tundmatutest lendobjektidest. Mu ees on hulk selliseid teateid, mis on
aastate jooksul arenenud kuni 1970. aastani, neid on umbes viiskümmend. Ühena varasematest on
teade leitnant d´Emery Jeani isiklikust vaatlusest 20. novembril 1953 Villacoublay´ 107.
lennuväebaasis. Veel on teateid sandarmeerialt ja mõned vaatlused pilootidelt ning Õhukeskuse
komandöridelt. On palju elemente, mille koosesinemine 1954. aastal pakub huvi. Seetõttu peab
probleemi suhtuma täielikult avatud meelega, suhtumisega, mis ei eita vaatlusi a priori. Meie
eellased pidid eitama minevikus paljusid asju, mis meile näivad tänapäeval täiesti igapäevastena
nagu pieso- või staatiline elekter, rääkimata bioloogilistest nähtustest. Tegelikult koosneb kogu
teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“
UFO nähtuste suur vastuolu kaasaegsele ( üsna ülbele ja näiliselt kõiketeadvale ) teadusliku
maailmapildile tekitab suurt aukartust UFO-de ees. Tekib inimese tühisuse tunne ja mõte astuda
kontakti kosmiliste tsivilisatsioonidega. Just ühe inimese uskumatute läbielamistega algasid
enamasti kõik religioonid. Kuid tänapäeval on väga paljud inimesed kohtunud tulnukatega ja
seetõttu on neil enamasti kindel veendumus ( usk ) oma läbielatu tõelisusesse. Tuhandete inimeste
usk UFO-desse põhineb nende omal isiklikel kogemustel. Ka sellisel juhul funktsioneerivad need
nähtused ja selle mõjud nii nagu seda oli Fatimas, Lourdes´is ja palju mujalgi.
Maailma üks juhtivamaid tulnukate inimröövide juhtumite uurijaid oli psühhiaater dr. John E.
Mack. Ta oli Harvardi Meditsiinikooli professor ja Pulitzeri preemia laureaat. Oma uurimuste
alguses kahtlustas Mack, et inimesed, kes räägivad oma tulnukate röövidest, kannatavad
vaimuhaiguste käes. Kuid hiljem mõistis ta, et nendel inimestel ei esinenud tegelikult
mittemingisuguseid patoloogiaid ja seetõttu hakkas ta teemat veelgi põhjalikumalt uurima. Inimeste
kohtumised tulnukatega on tohutul määral mõjutanud inimeste maailmavaadet. Inimeste vaimne
tunnestuslikkus on seejärel suurenenud ja muretsetakse palju rohkem keskkonna pärast. Mack uuris
inimeste kui psühhiaatrina subjektiivseid lugusid tulnukate inimröövidest, kasutades
psühhoanalüüsi peamiseid uurimismeetodeid: hinnata inimeste lugude autentsust ja afektiivset
intensiivsust, tuleb olla järjepidev erinevate lugude võrdlemisel, uurida inimeste motivatsiooni,
kriitilisust, tõsiseltvõetavust, ausust jne. Erilise tähelepanu all oli kindlasti uurida tulnukate
inimröövide seotust inimese enda kogemustega ja kuidas see kogemus suhestub inimese enda
varasema elu suhtes ehk uurida lugude üldist konteksti. Kriitikud aga leiavad, et uuritavaid isikuid
on võimalik uurimise käigus mõjutada ja seeläbi inimesed loovad endale kogemusi, mis vastavad
uurijate ootustele ja mõjule. Mack aga oma uurimustes leidis, et see võimalus on siiski kaduv väike.
Kui ka uurijad püüavadki uuritavaid kuidagigi mõjutada, s