lunastusõpetuseks ja mille omaksvõtmine ning järgimine kujundabki religioosse elutegevuse.
Käsitleme siin religiooni peamisi struktuurielemente ja seejärel tema olulisemaid funktsioone,
püüdes nende sisu avada.
Kõikide religioonide peamiseks tunnuseks on inimeste usk Jumalasse – isikusse, kelle poolt on
loodud kogu tuntav maailm. Ilma Jumalata ei ole olemas ka religiooni. Erinevates maailma
religioonides esinevad erinevad Jumalad, kuid nendel kõigil on ka ühiseid jooni. Jumal on mingisugune oma olemasolust teadlik üliolend. Ta on surematu ja tal on inimesele kättesaamatud
üleloomulikud võimed. Jumala mõistus ja ka elu on lõputud. Lõputult täiuslikud on ka tema
võimed. Järelikult Jumal on „absoluut“. Antropomorfismi järgi lõi Jumal inimese oma näo järgi,
kuid inimene ei ole Jumalaga siiski võrreldav. See on ka ainus sarnasus Jumala ja inimese vahel.
Inimeste ettekujutused Jumalast on nagu peegelpilt sellest, et milline inimene ise olla sooviks.
Näiteks nii arvas kuulus Saksa filosoof Ludwig Feuerbach.
Kuna Jumal on teadvusega üliolend, siis on võimalik inimesel Temaga ka suhelda – selleks
palutakse Jumala abi. Jumalaga on inimesel üsna lihtne suhelda, sest Jumal on kõikjal. Teda ei ole
vaja otsidagi. Jumalasse uskumine ei ole lihtsalt ratsionaalne veendumus Tema olemasolusse.
Jumala olemasolu teoreetiliselt tõestada on püüdnud ajaloos väga paljud kirikuisad ja filosoofid
nagu näiteks Thomas Aquinost. Usk on ka religioossne tunne. Usklikud inimesed suhtuvad
Jumalasse enamasti emotsionaalselt – see tähendab, et armastuse, hirmu, lootuse, süütunde ja
kahetsusega. Selleks aga eeldab inimene seda, et Jumalal on olemas emotsioonid, tunded. Just
emotsionaalne suhtumine Jumalaga loob inimesel erilise va