aastase vahega. Naine sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta suikus koomaseisundisse. See juhtus
umbes viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna taevasse,
kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast olevat liiga noor, et surra. Ta
ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas
seepeale naerma, kuid lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines
naisel mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta surmalähedast
kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga jälle ütles talle, et on aeg
minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada.
„Hea küll,“ ütles Olend, „kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“
Surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia maailma. Sünnikogemus
on olemas kõikidel inimestel, kuid seda ei mäletata. Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna
vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia
rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on
riietatud enamasti valgesse nii nagu ka surmasuus nähakse valguses eksisteerivaid olendeid. Selles
mõttes on SLK-d nagu