kordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt
SLK-deks.
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks
raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life (
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli
võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd
vapustav ja silmiavav.
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte
valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemu