maailma religioonides üks peamisi teemasid. Piibli evangeeliumid jutustavad üsna palju
Jumala armastusest inimese vastu. Näiteks Johannese evangeeliumis 15:12 ütleb Jeesus
Kristus inimestele nõnda: „Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“. See
tähendab seda, et kui lased Jeesusel ennast armastada on inimesel iseenesest lihtne teisi
armastada. 1 Johannese 4:16 on kirjas: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis
Jumalal on meie vastu. Jumal ON armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal
püsib temas.“ 1 Johannese 4:8: „Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal ON
armastus.“ Armastus on Jumala kõige selgem loomujoon. Johannes esimeses kirjas ütleb, et
Jumalas ei ole mingit pimedust. Ta ON valgus. Sest Tema ON armastus. Jumalat saab tundma
õppida siis, kui õpid tundma Tema armastust. Jumala armastus on ühesuunaline. Tingimusteta.
Armastus lähtub Temast, Ta lihtsalt armastab. Isegi kui inimesed teevad vigu ja ei oska kõike.
Piibli evangeeliumites on kirjeldatud Jumala armastust ainult verbaalselt, kuid Maailmataju (
täpsemalt Maailmataju unisoofiline psühholoogia ) näitab selle kui erakordse teadvusseisundi
tekkimist ehk selle psüühika seisundi psühholoogilist võimalikkust. Kuid nagu juba varem
öeldud tekib see armastus arusaamast ( tajumisest, tunnetusest ), et inimese enda teadvuse
olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur ime. See ime seisneb selles, et kuidas
loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. Loodusseadused ise on
tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodusseadused on pärit olematusest ), sest
nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast, millest
järeldub see, et Universumit ei olegi tegelikult olemas.
Joonis 16 Selleks, et inimene oleks üldse võimeline kogeda psüühika ilminguid, mis on
kirjeldatud unisoofilises psühholoogias ja näha kaunist ning säravat Universumit, on vaja
teadvuse olemasolu. Kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja aga füüsika seadusi, mille järgi
või mille baasil kujuneb välja teadvus. Nendeks on näiteks elektromagnetjõud, mis ilmnevad
neuronstruktuurides. Kuid omakorda füüsika seaduste olemasolu korral on vaja eelkõige
Universumi enda olemasolu.
20