versumi olemasolu on üks suur ime. Elu eksisteerimine selles on veelgi imelisem. Kuidas on võimalik kõige olemasolu, mida me teame ja tunneme. Kuidas füüsikalised või keemilised protsessid lõid
elu eksisteerimise Universumis ( näiteks inimese enda teadvuse )? Kuidas see kõik funktsioneerib?
On kujuteldamatult imeline, et me koosneme väikestest osakestest, mida nimetatakse aatomiteks ja
meie mõtlemine tegelikult tuleneb nendest. Nii samuti ka meie eksisteerimine. Reaalsus on tegelikult selline, mida kirjeldavad meile loodusteadused. Just seda nüüd tajutaksegi. Imeline ei ole ainult
elu eksisteerimine Universumis, vaid ka Universum ise. On täiesti uskumatu kuidas „tühjus“ ongi
Universum. Kõik algas olematusest. Midagi pole tegelikult olemas. Kuidas olematus loob kõige
oleva ongi erakordselt imeline. Inimene tajub füüsikalist reaalsust ja paneb imeks seda, et kuidas
kõige aluseks on füüsikalised protsessid.
Inimene tajub seda, et teda pole kunagi nii palju armastatud kui sellisel juhul. Ta on väga õnnelik
oma olemasolu üle selles maailmas. Ta mõistab, et see on erakordselt suur ime, kui tähtis ta tegelikult on ja kui vajalik ta maailmale on. Kõige olemasolu ( eriti elu eksisteerimine ) on erakordne.
See on kõige tähtsam. Absoluutselt mitte miski ei ole sellest olulisem. Inimene tunnetab, et enda ja
maailma olemasolust ei ole mitte miski tähtsam.
Peale enda armastuse tunnetamist tajub ta ka armastust teiste inimeste vastu. Ka nende eksisteerimine on niisamuti erakordne kui inimese enda olemasolu. Niimoodi tekib ligimese armastus, mis
on ka Piiblis kirjas, Jeesus Kristuse jutlustes. Inimene tunneb, et „tema üle on sii suur rõõm“. On
erakordselt suur õnnetunne. Inimesel on selle õnne üle väga heameel. Ta on absoluutselt üliõnnelik.
Tohutu armastus ja rahu tunne valdab teda. On sõnades kirjeldamatu, et ainuüksi enda olemasolu
üle Universumis võib niisugust rõõmu tunda. Inimest valdab ülim heaolu tunne. Mitte miski ei ole
tähtsam kui inimese enda olemasolu võimalus selles Universumis. Nüüd ta mitte ainult ei tea seda
vaid ta ka tajub seda. Kui tähtis inimene tegelikult on.
Inimene tajub ennast nii tähtsana. Mitte miski muu ei tundu talle enam olulisem olevat. On väga
suur mõistmise tunne. Mitte miski ei tundu teda häirivat või kahjustavat. On ülim selgus ja virgus.
Tunneb ennast kui maailma kuningana. See kogemus on üldiselt väga isiklik nii namuti ka seksuaalkogemus on inimestel enamasti isiklikku laadi. See elamus on väga positiivne ja silmiavav. Inimese
suhted teiste inimestega ( näiteks sugulastega, elukaaslasega, lastega, sõpradega jne ) jäävad sellise
kogemuse kõrval nüüd taha plaanile. Esile tuleb ainult inimese ja Universumi suhe, mis on väga
meeldiv ja tähendusrikas. Ta on nagu kõigest lahti kistud. Varem suured probleemid tunduvad nüüd
ebaolulistena. Üldse mis oli nagu oluline ( mis vaevas inimese südant ) tundub nüüd ebaolulisena.
Nüüd valdavad inimest tohutu kergus ja vabadus. Vabadus ebareaalsuse käest. Igasugused raskused
on nagu nüüd peoga pühitud. Sellepärast, et ebatähtsus ei vaeva enam inimese mõistust ega südant.
Kõik tundub talle olevat nii ilus ja hea. Selle muljetavaldava kogemuse sõnum jõuab kahtlemata
ükskõik millise inimese südamesse. Tunda nii erilisena ja väärtuslikuna on imeline. Enda olemasolu Universumis on tähtis ja maagiline – imeline. Elul on tegelikult sügav ja sihikindel mõte. Elada,
olla olemas – selline lihtne ja süütu soov ongi elu mõte. Mitte ainult ei tea seda nüüd vaid ta ka tunnetab seda. Sisuliselt elul polegi mõtet ega selle eesmärki. Ainult meie teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.
Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu. Isegi kogu olemasoleva maailma
vastu, mille suursugususest pole tal varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem niimoodi tundnud. See on sõnulkirjeldamatu hea tunne. Täis tahet teha head ja olla võimalikult [