psühhoanalüütilist seanssi. Jaron Lanier oli üks virtuaalreaalsuse pioneere. Ta julges arvata seda, et
virtuaalreaalsus võib osutuda inimkonna uueks kommunikatsiooni vahendiks pärast praegust keele
kasutust. Virtuaalreaalsust iseloomustab selline kommunikatsioon, mis on oma olemuselt „postsümbolistlikku“ sugemega. See tähendab seda, et sellises virtuaalreaalsuses ei tohi realiteedist
kõnelda, vaid seda peab ainult looma – näiteks selles ei kirjeldata erinevaid asju, vaid neid luuakse.
Küberruumi ja üldse kunstlikku keskkonda on nimetatud ajaloos „psühhootiliseks ruumiks“.
Sellises „ruumis“ ei ole enam piiri reaalsuse ja soovunelmate vahel. „Püünises“ sulandatakse ühte
omavahel terapeudi ja patsiendi teadvused. Kuid kui patsiendiks osutub sarimõrvar, siis selline
protseduur tekitab põnevust. Seepärast liitub nendega kriminalist. „Teises maailmas“ toimuv
mõjutab suuresti reaalse inimese meelelist seisundit. Näiteks mittetegelikuses toimuvad jubedad
sündmused sunnivad inimest hirmunult üles ärkama. „Nupule“ vajutades pöördub tegelane tegelikkusesse tagasi. „Nupp“ ise asub tegelase käeseljal, mis kujutab endast elektroonilist punkti. Kuid
filmis tuleb ette ka selliseid situatsioone, mille korral on tegelase käed kinni ega saa või ei ulatu
„nupuni“. Sellisel juhul peab tegelane kannatama suuri raskusi, mida sarimõrvar talle valmistab.
Antud situatsiooni kujundamiseks ja visuaalseks esitluseks on filmitegijad palju vaeva nänud.
„Püünises“ on selline psühhiaatriline virtuaalreaalsus „teiseks realiteediks“, mida ainult kasutatakse.
Seda ei kirjeldata. Sellises virtuaalreaalsuses leitakse vastuseid patsiendi probleemidele. Tegemist
on nagu tuleviku visiooniga tänapäeval teada psühhiaatrilisest ravist.
Näiteid filmidest võib veelgi tuua, kuid siis läheb „loetelu“ liiga pikaks. Kuid võtame näiteks
Tarkovski „Stalkeris“. Seal on olemas Tsoon, kus asjad eksisteerivad teisiti kui tegelikkuses. Seal
on olemas mingi tuba, kus täituvad kõik inimese unelmad. Esinev tavaline keskkond on tegelikult
ainult näiline. Teise maailma viib üle sõit raudteel. Kuid soov muuta keskkonda või hetkeline
ruumis liikumine on inimeste unistuseks juba tuhandeid aastaid. Tehnoloogia ilmumisega on
inimesed küll ruumis kiiremini liikuma hakanud, kuid tehnoloogia on suutnud ka kujutluse eemale
kanda või kujutise lähemale tuua.
( Kelomees 2002, 91-94 ).
4.4 Füüsikaline reaalsus
Oletame seda, et inimene magab ja näeb und, kuid ta on ise teadlik enda eksisteerimisest
unenäos. Oletame, et unenäos ta kõnnib ilusas mererannas kuumal päikesepaistelisel päeval. Kuid ta
teab, et seda mereranda ei ole tegelikult olemas, vaid see on tema aju loodud. Ta tajub seda. Kuid
samamoodi on tegelikult ka sellise maailmaga, mida me kogeme ärkvel olles. Kuid see maailm,
mida me ärkvel olles näeme, ei ole loodud aju poolt, vaid loodusseaduste poolt. See tähendab seda,
et meie ümbritsev maailm funktsioneerib seadustel, mida kirjeldavad meile loodusseadused. Seda
täielikult mõista tuleb seda tajuda ( mitte ainult lihtsalt faktiliselt teada nagu seda koolides
õpetatakse ) umbes nii nagu eespool kirjeldatud teadvusliku unenäo situatsiooni korral.
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda
suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni
suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.
Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.
See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside
korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus
väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis
oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka
tõepoolest suureneb.
Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uurib selline valdkond, mida
nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie
ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku
29