2 Unisoofia „teadus“
2.1 Unisoofiast
Unisoofia tuleb sõnadest filosoofia ( filo tuleb kr. keelest phileó – armastan ja soofia tuleb kr.
keelest sophia – tarkus, filosoofia tuleb siis kr. keelest philosophia ja otsetõlkes tähendab – armastan
tarkust ) ja universum ( universum tuleb ladina keelest universum ). Unisoofia tähendab otsetõlkes
siis Universumi tarkust, Universumi filosoofiat.
Unisoofia on teadus, mis uurib ja käsitleb elusorganismi ( eelkõige intellekti ) inimesest kõrgemaid „vaimseid protsesse“ ja ( selle tulemusena ) inimteadvusest kõrgemaid teadvuseseisundeid.
Seega tegemist on meil nö. „kõrgema psühholoogiaga“ või „kõrgema filosoofiaga“. Unisoofia „teadust“ võib käsitleda nii psühholoogiana kui ka filosoofiana. Unisoofias sisaldab nende mõlema teaduse elemente ja Unisoofiat võib käsitleda nii psühholoogid kui ka filosoofid. Võib ka nii öelda, et
Unisoofia on psühholoogia ja filosoofia „segu“ või „ühendteadus“. Järgneva materjali läbi võtmiseks „on soovitatav“ enne läbida psühholoogia või filosoofia üldkursus.
Siin ei ole käsitletud või ei ole ära toodud nende tundmuste või tajude ( ka uue teadvuse seisundi ) neuronaalsed korrelaadid ( vastava taju liigi või kõikide taju liikide üheaegne aktiivsuse „muster“ närvikoes – peaajus ). Ka ei ole ära toodud see, et kuidas neid tajusid või sellist „superteadvust“
esile kutsuda – tehnoloogiliste vahenditega, kuigi ka nende uurimine ja käsitlemine on võimalik.
Neid käsitleme me hiljem tulevikus – mõnes uues trükis. Siin piirdume praegu ainult teoreetiliste
alustega. Läheneme nendele psühholoogilistele ja filosoofilistele aspektidele teoreetiliselt. Siin on
olemas Unisoofia „teaduse“ põhiideed, põhiprintsiibid.
2.2 Taju
Unisoofias on üheks keskseimaks ja enimkasutatavaimaks sõnaks taju. Räägitakse ju seda, et
inimese uued ja senikogematud tajusisud loovad uue teadvusseisundi. Kuid mis see taju üldse on ja
mida ta inimese psühholoogias etendab? Seda me nüüd lähemalt vaatama hakkamegi.
Mõiste taju võib tähendada kahte asja. Esiteks taju võib olla kui protsess ( näiteks tajumine ).
See on üks kindel aktiivsus aju infotöötluse süsteemis. Ja teiseks tähendab taju kui protsessi
tagajärge. See on tajumus ehk tajukujund. Võib öelda ka kui psüühiline elamus. Need taju kaks
aspekti on omavahel seotud.
Meeltest tulenev energia ja selle töötlemist tähendab taju olemasolu. Energia ise tuleb kas
ümbritsevast maailmast meelte abil ajju või see tuleb organismi sisekeskkonnast. Kehade või
sündmuste omaduste kohta käivat informatsiooni kannab endas energia, mis on tajutav. Taju taastab
kehade ja sündmuste omadusi inimese ajus just sellise informatsiooni baasil. Kui energiast, millest
aru saadakse, on vastu võetud, siis on see taju oma ülesande täitnud. Seda nimetatakse
tajukujundiks. Eksisteerivad ka taju suhtelised ja absoluutsed piirid. Taju absoluutsed piirid
esinevad siis, kui tajutakse stiimulite kõige väiksemaid või kõige suuremaid väärtusi. Kuid esinevad
ka nn suhtelised piirid. Need esinevad siis, kui on võimalik tajuda kõige väiksemaid muutusi, mis
on stiimuli väärtuste osas. Inimene ei taju just absoluutseid suurusi, vaid tajutakse enamjaolt ikkagi
suuruste omavahelisi suhteid. Astmefunktsioonina stiimuli füüsilisest väärtusest on võimalik
kirjeldada tajumulje tugevust, mis on subjektiiv