ehk neuronite vahelises ) ruumis. Sellest ka ajupiirkonna aktiveerumise tähtsus enne teadvussisu
avaldumist.
On välja pakutud hulga teooriaid ja toetavaid materjale ka selle kohta, et teadvuse sisude
neurokorrelaadid võivad esineda ajukoore spetsiifilistes piirkondades ( peamiselt kukla- ja
oimusagara alad, kuid võivad olla ka otsmiku- ja kiirusagara alad ) koostöös taalamuse aktiveerivate
mõjudega. Näiteks aju kiiru- ja otsmikusagara elektrilise aktiivsuse sünkroonsus võib luua
teadvuselamuse. Kuid seevastu on uuemad uurimused näidanud seda, et otsmiku- ja kiirusagarate
suur laenglemine või nende laialdane aktiivsus pole teadvuse jaoks tegelikult tarvilikud. Samuti ka
meeleelunditest või perifeersest närvisüsteemist tulevate närviimpulsside töötlemine. Teadvuse
sisude neurokorrelaatidena võivad toimida ka ülalt alla suunatud tagasisidestatud närviprotsessidena. Teadvuse sisude neurokorrelaadid esinevad ka sündmus-potentsiaalides. Teadvusliku taju
ajuaktiivsuse sagedus jääb umbes beetasageduste ( 20 Hz ) ja gammasageduste ( 30-80 Hz
diapasoonis ) vahele. Teadvus esineb ajuprotsesside biopotentsiaali negatiivse polaarsuse korral.
2.3 Ajusüsteemide aktivatsioon
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega
närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas
liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune ( oma informatsiooni poolest ) impulsist,
mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid (
neuronipopulatsioonid ) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka
talletavad informatsiooni.
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt,
vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast
ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info
juba kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe
ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid
) talamuse lateraalse põlvkehalt otse kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore
kõik need aju impulsid siiski liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda
veel lõpuni ei teata. Kui aga teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis
ilmselt annab see teada ka sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.
Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis
algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil
on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.
Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y
ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte
mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist
sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa
signaali z-le välja saata. Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel
funktsionaalselt kokku liita. Aga kuidas neuronid ikkagi teavad objekti õigeid omadusi kokku liita?
16