efekti me ei taju. Universumi paisumine avaldub galaktikate parvede üksteisest eemaldumisega.
Seda võib tinglikult nimetada ka nähtavaks Universumi paisumiseks.
Universumi paisumise mastaabiefekt
Universumi paisumine avaldub praegusel ajal alles väga suurtes ruumi mastaapides – galaktikate
parved eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida kaugemal nad üksteisest on. See tähendab
sisuliselt ka seda, et kahe ruumipunkti vaheline kaugus suureneb väga suures ruumi mastaabis (
kahe ruumipunkti vaheline kaugus peab olema miljonites valgusaastates ). Kuna Universum on
paisunud oma eksisteerimise jooksul ajas pidevalt, siis kahe ruumipunkti vaheline kaugus on
suurenenud erinevatel Universumi eluetappidel erinevatel ruumi mastaapidel. Näiteks väga kauges
tulevikus ei liigu enam galaktikate parved üksteisest eemale ( nii nagu praegusel ajal planeedid ),
sest Universumi paisumine avaldub juba siis palju suuremates ruumimastaapides, kui seda on
galaktikate superparved.
„Tume energia“ hüpoteesid
Antud teoses on esitatud kaks tume energia hüpoteesi, mille seast saab olla ainult üks õige
lahend. Esimene nendest seisneb nüüd järgnevas. Universumi paisumisel esineb kaks aega: aeg, mis
seisneb Universumi eluea pikenemises ja aeg, mis avaldub Universumi paisumise kiiruses (
Universumi paisumine ajas kiireneb ). Need kaks aega on omavahel järgmiselt seotud: mida pikem
on Universumi eluiga, seda kiiremini paisub Universumi ruumala ( kiirus ju sõltub ajast ).
Relatiivsusteooriast on teada, et aeg ja ruum on omavahel lahutamatult seotud ja seetõttu peab
Universumi ruumi paisumisele ( ehk kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega väga suures
mastaabis ) kaasnema ka nö. „aja paisumine“ ( ehk aja kiirenemine, mis on vastupidi aja
aeglenemisele ) nii nagu seda on näiteks aegruumi kõverduste korral. See tähendab seda, et
Universumi eluea pikenemine toimub kiirenevas tempos ehk üle Universumi esineb üleüldine aja
kiirenemine, mida ei saa otseselt tajuda. Näiteks inimene ei taju aja aeglenemist ega aja kiirenemist,
kui see toimub süsteemis, kus inimene ise parajasti asub. Aja kiirenemine avaldubki Universumi
paisumise kiiruses kiirendusena, sest Universumi eluea pikenemine ja Universumi paisumise kiirus
( kiirus sõltub ajast ) on omavahel seotud. Nii saamegi tulemuseks kiireneva Universumi paisumise.
Huvitav on märkida seda, et Universumi paisumise uurimise korral on tegemist alati suurimate
vahemaadega ruumis ( näiteks galaktikate ruumitasand ) ja pikimate ajavahemikega Universumis (
näiteks Universumi evolutsioon ). Kuid teadus on püüdnud uurida füüsikalisi nähtusi ka kõige
väikseimate vahemaadega ruumis ja leida ka väikseimaid ajavahemikke Universumis. Näiteks
kvantelektrodünaamika kehtib vähemalt kaugusteni 10-15 cm. Eksperimentaalselt kinnitatud
väikseimaks ajavahemikuks on väiksem kui 10-25 sekundit. Spekuleeritud on sedagi, et musta
miniaugu leidmine massiga 1015 grammi võimaldaks leida ka väikseim pikkuse ülaraja, mis on
umbes 10-23 cm. Kuid selliste kauguste uurimine nõuab 1010 gigaelektronvoldilise energiaga
osakeste voogu, mida laboratooriumites genereerima peab. Kuid nii kõrge energiaga ei ole praegu
võimalik eksperimente sooritada.
Mõned dimensionaalanalüüsid näitavad seda, et väikseima pikkuse L korral peaks kaasnema ka
vastav tihedus p. Selle seose saame kätte siis, kui arvestame teatud konstante:
=
40