seostena. Näiteks seda, et me teame ( teadvustame ) prügikasti, on ajus selle kohta lugematul hulgal
seoseid. Loomeprotsessid tekivad närvisüsteemis alles kõrgemates seoste süsteemides, nii nagu
kirjanduslik teos tekib alles pärast tohutul hulgal detaile ja vahe-etappe. Vaata ülaltoodud
analoogiaid. Kui laps sünnib ( näeb esimest korda ilmavalgust ), ei saa ta alguses mitte milleski aru.
Kogu maailm on tema jaoks nagu sigrimigri, segavundar. Lapse ( sel juhul imiku ) areng tähendab
seda, et ta õpib sigrimigri maailmast eristama detaile. Omandab neile tähendusi ja õpib tundma neid
detaile, mida ta eristada suudab. Ja kui ta jõuab selliste mõisteteni nagu auto või auto liigub vastu
müüri, siis on ta võimeline looma ka midagi uut. Siis omab ta juba seesugust loome andi nagu
täisealised inimesed. Ja seda kõike läbi seoste aktiivse tegevuse.
Kui laps sünnib ja näeb ilmavalgust täiesti esimest korda, siis ta ei saa „mitte midagi aru“. Selline maailm, mida tunnevad täisealised inimesed, on tema jaoks täiesti tundmatu ja uus. Maailmapilt
on nagu sigrimigri, segavunderdis ja väga kirju. Ta ei saa ümbritsevast mitte midagi aru. Selline
olek sarnaneks sellega, et ta oleks nagu pime aga samas ta ka näeb. See, mida vastsündinu näeb ja
kogeb maailmast, on tavainimesele raskesti arusaadav - kui vast isegi võimatu. Ettekujutades oleks
see umbes nagu mingisugune värviline sigrimigri pilt ja öelda sellekohta, et see ongi kogu ümbritsev maailm. Ei ole ainult must ega pime, vaid värviline sigrimigri maailm. Vastsündinu edasine
areng ( seega teadvuse ja psüühika areng ) seisnebki selles, et eristada ühtlasest sigrimigrist detaile
ja neid ka tundma õppida. Detailide eristamine ja nende mõtestamine ongi peamisi arenguteid imikul. See on kas enne keele arengut või siis koos sellega. Ja seda kõike seoste abil. Täisealistel inimestel ongi sellepärast raske ettekujutada, mida vastsündinu esimese asjana kogeb, sest me oleme
selle etapi läbinud – me oskame eristada detaile ja ka tunneme neid. Maailm pole kaugeltki enam
mingisugune ühtlane värvi sigrimigri. Seesugune evolutsioon on kohe inimese esimestel elukuudel.
Näiteks taju valivuse all mõistetakse teatud esemete või tajuvariantide eraldumist üheaegselt mõjuvate esemete või nähtuste või tunnuste mitmekesisusest. Selgemini eristuvat nimetatakse taju objektiks ( ka figuuriks ), tahaplaanile jäävat ja ebamäärasemalt eristuvat taju fooniks. Esmane eristamine nägemis- ja kompimistajus toimub eseme kontuuride põhjal. Mida selgem ja kontrastsem on
kontuur, seda selgemini eraldub ese objektina. Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest. Esmalt sõltub see objekti intensiivsusest, kusjuures määrav ei ole objekti absoluutne intensiivsus ( valgustatus, hääle tugevus, suurus ), vaid just suhteline tugevus võrreldes fooniga. Oluliseks tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks.
Mõne objekti äratundmine liikumatuna on isegi võimatu, kuid liikuvana võimalik. Liikumise kiirused ei ole ülisuured.
3 Kunst ja kultuur
3.1
Kunsti mõiste
Sõnal ''kunst'' võib olla mitu tähendust. Näiteks võib tähendada kunst inimese üliosavust
mingisugusel alal, kuid see võib tähendada ka seda, mis on järeletehtud ja ei ole ehtne. Sellisel juhul
on tegemist kunstliku asjaga. Paljud inimesed tegelevad selliste tegevusaladega, mida nimetatakse
kunstiks. Kunstiks peetakse ka nende tegevuste saadavaid tulemusi. Kunsti vorme on erakordselt
palju. Näiteks muusika, film, tantsud, teatrietendused, fotod, skulptuurid, ehitised jne. Mõlemal
esialgsel kunsti tähendusel on seos selle viimase tähendusega. Kuid sõnal ''kunst'' on tegelikult veel
üks tähendus, mille moodustavad sellised nähtavad asjad nagu näiteks skulptuurid, fotod, ehitised
jne.
Need kõik on osa kultuurist. See asjaolu on olemas kõikidel eespool toodud kunsti tähendustel.
Sõna ''kultuur'' on laiem mõiste kui sõna ''kunst''. Sellel on palju rohkem tähendusi ja kasutusviise
kui sõnal ''kunst''. Kuid antud juhul mõistame ''kultuuri'' all