Valgusolendid
Väga paljud inimesed on surmalähedaste kogemuste ajal kohanud väga meeldiva, väga eheda ja ülimalt aukartustäratava Valgusolendiga.
Sageli ei suuda inimesed sõnades kirjeldada nende erakordset kohtumist ülima Valgusolendiga:
„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele
sähvatus, see oli lihtsalt suur valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele, kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See
oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis oli mu ümber... Ma
tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“
Inimese kehast väljumise ajal tulevad inimesele vastu valgusolendid, kelle valguse ja isiksuse särad olid ülimalt hiilgavad ja ülimalt
aukartustäratavad, kuid väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on
kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui puhtaimat armastust, mis üldse Universumis eksisteerida saab. Kõik see kiirgab
pimestavast valgusest. Kuid see valgus ei kahjusta nägemist hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja „värelev“. Sageli on
nähtavad valgusolendid inimese varem surnud sõbrad või sugulased. Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt – läbi mõtete. Mõistmine on silmapilkne
ning täielik. Paljude valgusolendite valgused olid väga eredad. Mõned aga lausa sätendasid. See paistis välja umbes nii nagu vaataks otse
Päikesesse, kuid läbi vee massi – vaataks nagu selge vee alt otse Päikesesse. Sätendav valgus oli üliere. See oli silmipimestav, kuid ei
kahjustanud üldse nägemist. Valgus sätend as nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.
Inimene tajub ka ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles
pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka
agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav.
Valguse intensiivsus sarnaneb sellega, kui vaadata palja silmaga suvel keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse – maa pealt vaadatuna. Vahe on
ainult selles, et see valgus ei kahjusta nägemist. Nagu oleks tegemist tähe valgusega. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga – võib jääda
pimedaks. Kuid valgusolendit aga saab vaadata nii, et ei kahjusta nägemist. Olendi valgust oli meeletult palju. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab,
on sõnades kirjeldamatu. Tavainimesele on see kujuteldamatu. Inimesed on seda osanud kirjeldada nõnda:
„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“ „Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“ „Astudes
valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“ „Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“ „See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“
„Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“
2