esemeid.
Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud
tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse.
Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba
raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas
tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse.
Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja
enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev
tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida
elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel
ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika
arengu jooksul. Tegelikult uusi tooteid mõeldi välja juba naturaalmajanduse arengu käigus. Uusi
tooteid vahetati või püüti järele teha. Kui aga tooteid ei olnud võimalik järele teha, siis neid
vahetati. See oli üsna algeline kaupade vahetus. Isegi tänapäeva käsumajanduse süsteemides esineb
selline kauplemine. Seejuures oli oluline kaup lihtsalt kätte saada, kuid kauba enda tegelik väärtus
oluline ei olnud. Spetsialiseerumine osutus kaubatootmise põhialuseks. Inimühiskonnas hakkas
toimima tööjaotus. Kaupa valmistati siis, kui oli selleks soodsad tingimused ja eeldused. Kaupa
vahetati nii, kuidas inimesele endale kasulik oli. Kõrge kvalifikatsiooniga tööd on enamasti
spetsialiseeritud. Odavate hindadega kvaliteetseid kaupasid valmistatakse tehnoloogiatega, mida
täiustatakse.
Naturaalmajanduslik töö jääb seega kõvasti alla kaubatootlikuse tööle, sest toodang on suurema
kvaliteediga, palju rohkem mitmekesisem, suurema nomenklatuuriga jne. Sellepärast
naturaalmajandus üha enam kaduma hakkaski, kui tõusis kaubatootmise majandusvorm.
Kaupa kas vahetatakse või müüakse. Naturaalmajanduslikud tooted on põhimõtteliselt need,
mida inimene teeb ainult enda jaoks. Ja seega ei saa kaubatootmine kunagi domineerida täielikult.
Näiteks naturaalmajanduslikud on enamasti inimese kodune majapidamine ja inimeste erinevad
hobid.
Kaubatootmine liigitatakse primitiivseks ja arenenuks. Primitiivne kaubatootmine põhineb
peamiselt mitteekvivalentse väärtusega kauba vahetusel, kuid seevastu arenenud kaubatootmine
põhineb ekvivalentse väärtusega kauba vahetusel. Kui raha väärtus on ajas stabiilne, siis ongi
võimalik kaupade ekvivalentne vahetus. Kaubatootmine sai alguse Lähis-Idas umbes 10 000 – 15
000 aastat tagasi, kuid väärismetallist raha hakati kasutama seal alles 5000-6000 aastat tagasi.
Kauba vahetamisel on eriline tähtsus just stabiilse väärtusega kaupadel – näiteks raha, mille
väärtus ajas on enamasti stabiilne. Kui aga nii ei ole, siis tekivad motivatsiooni häired või
kaubatootmine võib lõppeda kahjumiga. Just ajas stabiilse väärtusega kaubad muutsid kauba
tootmise ja selle vahetamise palju tõhusamaks. Niimoodi ei hakatud enam otsima vahetus- ja
vahenduskaupa, mille väärtused pidi muidu kuidagi kokkusobitama. Ekvivalentse kauba vahetus
rahuldab nii ostjat kui ka müüat.
Tänapäeva tingimustes kasutatakse enamasti kõrgtehnoloogilist tootmist, mille korral on
tootmine peaaegu täielikult automatiseeritud. Enamasti on see tootmine ka väga spetsialiseeritud.
Näiteks kogu maailma peale kokku valmistavad ainult mõned üksikud tehased teatud kiipe, kuid
need on ülikallid tehased, mille hinnad võivad küündida 10 miljardi dollarini.
Kontoritehnika, arvutite, elektroonika, kosmosetehnika, sidevahendite ja ravimite tootmine
liigitatakse majanduses juba kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks. Kui toodetakse keemiatooteid,
masinaid ( näiteks elektrimasinaid ), teadustehnikat ja erinevaid mootorsõidukeid, siis liigitatakse
need kesk-kõrgtehnoloogiliseks haruks. Kuid kesk-madaltehnoloogiliste harude alla kuuluvad
näiteks metallurgia, laevaehitus ja naftatööstus. Kuid on olemas ka nö. madaltehnoloogilised harud,
mille alla kuuluvad puidu-, mööbli-, trüki-, joogi-, toidu-, tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus.
125