Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on
võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab
kehad kosmoselaeva välisseisnte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on
inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana. Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutaksegi välja mittehomogeense
aegruumi mõisteni. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum
kaduma, mida kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi
raadiuse juures aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. Massiivsete kehade ümber olevas kõveras
aegruumis hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni
olemust. Kõveras aegruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav
nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises aegruumis.
Aegruumi kõveruse põhjustab aegruumis eksisteeriv energia ja mass, mida siis kirjeldatakse
aegruumi geomeetriaga. Sündmuste koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis enam meetrilist mõtet.
Riemanni meetrika kirjeldab sündmuste vahelist kaugust ds, milles gik(x) on funktsioon, mis sõltub
kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse meetrilise tensori g(x) komponentideks –
meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline tensor on sümmeetriline ehk
ja
sellepärast on 10 sõltumatut komponenti meetriliselt tensoril, mis on igas aegruumi punktis.
Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid
viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.
Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.
Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka selle
aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldab matemaatiliselt A. Einsteini võrrand. Einsteini
võrrandis kirjeldab
liige Universumis eksisteerivat tume energiat. G on sümmeetriline tensor,
mida nimetatakse ka Einsteini tensoriks. Einsteini tensoril on aga 10 sõltumatut komponenti
Gik = Gki. Need avalduvad meetrilise tensori g komponentide ja nende esimest ja teist järku tuletiste
kaudu. Einsteini tensor kirjeldab seda, et kui kõver on aegruum. Energia-impulsstensor T on ka
sümmeetriline tensor, millel on kümme sõltumatut komponenti ( Tik = Tki ). Tensor T kirjeldab seda,
et kuidas aine liigub aegruumis ja kuidas on jaotunud energia ja aine aegruumis. Need võrrandid on
omavahel seotud kümne mittelineaarse teist järku osatuletistega diferantsiaalvõrrandite süsteemiga.
Aine ja energia jaotus ja liikumine põhjustab aegruumi kõverust – seda need võrrandid
kirjeldavadki. Need võrrandid kirjeldavad ka kõvera aegruumi mõju aine – energia – jaotusele ja
liikumisele. Tensor on füüsikalist või geomeetrilist suurust kirjeldav matemaatiline objekt.
Koordinaatsüsteemi valikust sõltuvad tensorit kirjeldavad komponendid, kuid tensor ise ei sõltu
koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja ( ehk aegruumi
kõveruse ) tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide
liikumisele.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.
Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset
e