3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed
struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju
lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
neuronite laengute väljad inimese ajus. Läbi kvantpõimumise toimub väljade omavaheline
kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda,
et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline kommunikeerumine ja väljade
konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus
olevate neuronite korral.
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest
printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb
arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:
1. Mis eraldub inimese kehast?
2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?
3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?
Inimese ajusurm
Inimese elutegevuses ei lakka aju üldine aktiivsus mitte kunagi. Ainult ajulainete sagedused
võivad erinevate ajuseisundite jooksul ( näiteks narkoos, uni, sügavuni jne ) muutuda, kuid mitte
kunagi lakata. Kliinilises surmas on lakanud aju üldine aktiivsus, kuna enamasti aju ei saa siis enam
verd. Sellisel juhul esineb aktiivsus ( ehk neuronite laenglemine ) ainult väga väga lokaalsetes
ajupiirkondades. Kui on lakanud aju kogu aktiivsus ( isegi lokaalsed ajupiirkonnad ), siis on
tegemist ajusurmaga ( ehk inimese bioloogilise surmaga ).
SLK-nähtused esinevad inimese kliinilise surma ajal, mille korral on ajutiselt seiskunud inimese
süda. Süda on vajalik ajule vere pumpamiseks, mille kaudu saab aju hapnikku. See on aju peamine
energiaallikas. Ajus olevate neuronite laenglemine ehk aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse
suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega, kuid mitte alati. Kui aju ei saa enam verd,
siis selle elutegevus lakkab olemast.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Aju aktiivsus ei ole tegelikult
surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal
näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis
funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG
registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised
toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka
surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsu st, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral
esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus veidi suureneb, pärast seda väheneb see
peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus
lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades. Inimene võib kliiniliselt surnud olla reaalselt näiteks ainult 6
minutit, kuid aeg, mil inimene eksisteeris kehavälises olekus, tundub inimesele sageli palju pikem
kliiniliselt surnud oleku ajast ehk antud juhul pikem kui 6 minutit. Selline aegade erinevus on
surmalähedaste kogemuste ajal vägagi tavapärane. Analoogilise nähtuse leiab sellele
relatiivsusteooriast, mille korral kulgeb aeg erinevates taustsüsteemides erinevalt ja seetõttu tekib
93