siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid, kuidas Ehrson puudutab
nende oma tõelist selga. Taolist katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai samasuguse kogemuse
osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises kohas hoolimata sellest, et
tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub reaalselt enda kehana
kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu iseendana, vaid jääb tunne
nagu vaadatakse hoopis nukku. Kõiki neid katseid on võimalik ajas korrata. Katsete kordamisel
mõõtis Ehrson inimeste naha elektrijuhtivust, sest see annab aimdust inimese emotsionaalsest
ärksusest. Ja mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui Ehrson virutas haamriga
kaamera ees sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli selge, et tegelikult ei
olnud mingisugust reaalset ohtu, kuid sellest hoolimata tõusis inimeste emotsionaalne ärksus.
Šveitsi Zürichi Ülikooli kliiniku neuroteadlast Peter Bruggerit veensid need katsed selles, et
inimese tundmust olla oma kehas põhineb meelte ja taju vahel oleval visuaalsest perspektiivist ja
koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud
täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult eraldunud
oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.
Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes
ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud
varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja
ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese mina
tunne.
Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara
ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid
teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle
lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või
väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.
Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi
püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida
näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam
Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev
unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille
ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid
nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei
suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.
3. Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga
Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi ( kehast väljumise
neuroteaduslik seletus ) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLKde fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine
pärast (aju)surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on
elanud, tegelikult „kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need
“surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavatega ) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis
ka elavad? Võib olla nad ongi „meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei
oskakski. Näiteks võivad „nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab
inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need
„erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „hinged“ ehk
kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite
korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt
inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit (
sissekäiku ). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria
võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid
91