valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta
võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini sukeldumist.
Umbes 4,2 protsenti inimestest on tundnud surmalähedast kogemust. See on välja tulnud USAs
ja Saksamaal korraldatud uuringutes. Uurimustes on näha ka seda, et surmalähedaste kogemuste
iseloomu ei mõjuta inimese sugu, rass, usuline kuuluvus, haridus, positsioon jne.
Üleval pool väljatoodud surmalähedaste kogemuste juhtumite korduv iseloom seisneb selles, et
patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline
joon on ajas korduv. Ja seetõttu on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi
kliinilisest surmast iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud
iseloomujoont. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka
õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada
tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka
elustamiskatsete juures viibivad isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.
Kui surmalähedased kogemused on tõesti sureva aju loodud illusioonid, siis miks me ei näe
midagi muud nagu näiteks ennast rannas päevitamas või ujumas, sõpradega aega veetmas, autoga
sõitmas, kusagil mõnusas kohas reisimas või oma töö kohustusi täitmas nagu tavalise unenäo korral
ikka nähakse. Miks nende asemel nähakse surmalähedaste kogemuste ajal just mingeid
senitundmatuid tunneleid, valgusolendeid, suurt õndsuse tunnet, kaaluta olekut, tagasi vaadet elule
ja veel palju muid surmalähedaste kogemustega kaasnevaid asju, mida enamus inimesi pole kogu
oma elujooksul kunagi kogenud? Nagu juba eespool välja öeldud, seletavad mõned teadlased
surmalähedasi elamusi aga süsinikdioksiidi taseme tõusuga veres. See tähendab seda, et leiti tugev
seos surmalähedaste kogemuste tajumise ning vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal
määral ka kaaliumi taseme vahel. Paljud teadlased on pidanud võimalikuks ka seda, et patsient võis
tulla lühikeseks ajaks teadvusele või võis ta poolenisti teadvuslikult midagi tunda. Võimalikuks on
peetud sedagi, et patsiendile võisid hiljem õed või arstid midagi rääkida. Mõned teadlased on
arvamusel, et patsientide kirjeldused võivad olla 斒 ;