3 Ülitsivilisatsiooniteooria alused
Ülitsivilisatsiooniteoorial on Maailmatajus tegelikult kaks rolli. See tähendab seda, et seda on
võimalik käsitleda kahte erinevat moodi. Esiteks on ülitsivilisatsiooniteooria teadusfilosoofiline
„ennustus“ või nägemus sellest, et milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase ehk kuhu
viib lõpuks inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde pärast suurt
tööstusrevolutsiooni. Selles mõttes võib kogu ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette
olevana ehk religiooni(teooria)st lahus. Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib
ülitsivilisatsiooniteooriat ehk ÜTT-d käsitleda ( s.t. seostada ) religiooniteooriaga, olles selle üheks
põhialuseks. Näiteks võivad maavälised tsivilisatsioonivormid esinedagi sellistena nagu on
kirjeldatud ÜTT-s. Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja
Jumala Paradiisi elu vahel. Samuti on inimese üheks elu eesmärgiks planeedil Maa saada tagasi
Jumala osadusse ehk elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne maailmapilt
tuleneb tulnukate tegevusest planeet Maal, mille põhieesmärgiks on luua elu ja levitada
Universumis ülitsivilisatsiooni elukorraldust. Sõltuvalt eesmärgist jaguneb ülitsivilisatsiooniteooria
kahe erineva käsitluse tõttu see kaheks: ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks.
Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks:
1. Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata
2. Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur
Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks aluseks. Nende kahe osaga tutvume järgnevalt lähemalt.
3.1 Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata
3.1.1 Inimeste kogemused ajusurmas
Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim.
Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole
võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad
kahte suurde liiki. Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist.
Prantsuse filosoof René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad
üksteisest täielikult. Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad
võtavad ruumi, neil on mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada
osadeks. Kuid tema arvates ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel
ei ole oma asukohta ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese
teadvus. Füüsiline maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks
maailma – vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm. Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse
probleemile leiavad tänapäeva teadlased ( psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga
diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse teatud arengutasemel. Sellist seisukohta
nimetatakse füüsikaliseks monismiks. Selle järgi ei eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid
eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused.
77