mis on paljudes testides kinnitust leidnud, falsifitseeritakse, siis on tekkinud uus ja tõsisem
probleem. See aga nõuab uusi hüpoteese, mida tuleb hakata esitama. Niimoodi võib selline protsess
kesta lõputult. Falsifitseeritavuse aste on pigem suhteline kui absoluutne ja eeldab selle teisenemisi.
Kuid teisenemise korral on eeldus ka erandite lisamisele. Vahel võivad ka falsifikatsioonid ise olla
väärad. Näiteks sellised vaatlusotsused, mis sõltuvad mingisugusest teooriast, võivad olla väärad. Ja
nii ongi võimalik järeldada seda, et teooriate „otse falsifitseerimist“ ei ole paraku võimalik. Kuid on
täiesti arusaadav, et kõik sõltub ikkagi testimisest. Teadusesse jäetakse käsitlema selliseid tõeseid
teadmisi, mis on kõik testid edukalt sooritanud. Need on nn baasotsustused, mis on edukad ja
suudavad meid rahuldada. Kuid need võivad osutuda hiljem siiski väärateks ja see nõrgendab falsifikatsiooni. Chalmers kritiseerib Popperit: „Teooriaid ei saa lõplikult vääraks tunnistada, sest falsifikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks
osutuda.“ See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et
ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadlased oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on
tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel
käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised.
Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Lakatos oli see inimene, k W2