kõverdades aegruumi muutuvad kehade jaoks vahemaad ruumis palju väiksemaks ja seega on
võimalik väga suuri vahemaid ruumis ületada väga väikese ajaga. Kuna selliseid aegruumi
tunneleid on inimese surmalähedaste kogemuste ajal palju kordi täheldatud, siis seega on inimesel
võimalus näha pärast surma kogu Universumit - „rännates“ aegruumi tunnelis kõiksuse
maailmaruumis. Inimene näeb näiteks oma enda „silmadega“ meile tuntud Linnutee galaktikat, kui
ta asub sellest väljapool või liikudes Galaktika piirialases ruumis. Need astronoomilised objektid,
mis meile ( maapealsetele inimestele ) on nähtavad ainult läbi suurte teleskoopide, on aga nö.
„surnutele“ piltlikult öeldes lausa käega katsutavates kaugustes. Pärast surma on inimesel võimalik
liikuda paikades, mille olemasolu kohta maapealsetel inimestel pole aimugi või ei ole nad kunagi
neid oma enda silmadega näinud. Näiteks külastatakse imekaunist Kotka udukogu ja selle kuulsaid
tumedast ja tihedast gaasist sambaid. Samuti võib ta kohata hingematvalt ilusaid täheparvi. Näiteks
Maast 15 000 valgusaasta kaugusel on kerasparv 47 Tucanae. Seda, mida maapealsed inimesed
näevad paljudes raamatutes või läbi suurte ja võimsate teleskoopide, näeme neid tegelikult pärast
surma oma enda „silmadega“. Universum on aga nii tohutult suur, et üliilusaid ja meeli liigutavaid
kohti, kuhu inimene pärast surma sattuda võib, on peaaegu lõputult palju. Näiteks Suured
Magalhaesi Pilved on Maast umbes 160 000 valgusaasta kaugusel asuv kosmose galaktika ja on
kindlasti üks suurimaid vaatamisväärsusi, mis saab inimesele osaks pärast Tema surma. Selle
galaktika üheks kõige silmapaistvamaks objektiks on Tarantli udukogu, mis on saanud oma nime
ämblikulaadse välimuse tõttu. Kuid maailmaruumis veel „kaugemale liikudes“ näeb inimene ka
Universumi kõige suuremaid objekte - galaktika parvi ja superparvi. Kauneid, säravaid ja suuri
kosmilisi objekte on väga hästi fotografeeritud ehk kujutatud sellises Maailmataju valdkonnas, mida
nimetatakse Holograafiaks. Selles Maailmataj ԁ