tuleb tema arvates inimese seesmise suunitlusena ehk ka seadumusena. Fromm: „Usk Jumalasse on
tagatud omaenda mina jumalike omaduste kogemisega, see on eneseloomise pidev ( aktiivne )
protsess.“.
Kui usuobjektist ehk siis Jumalast loobutakse, siis tekib inimesel seesmiselt uus Jumal. Niimoodi
on arvanud näiteks teoloog Egon Brinkschmidt. Küsimus seisneb primaarsuses, et millest või
kellest tuleb üleüldse alustada? Kas Jumal on esmane või siiski inimene ja tema usk Jumalasse? Kas
esimene on Jumal või usk, mis märgib Jumalat? Kes või mis on siis esimene? Näiteks Fromm arvab
pigem seda, et inimese usk on siiski esmane. Kuid siis tekib juba uus küsimus: mis jääb järele
Jumala puudumisest? Frommi idee viib selleni, et inimene lahutab ennast Jumalast ja sellisel juhul
religioon jaotub teistlikuks ja „ilmalikuks“ religiooniks. Kuid religiooni käsitlusi on veel palju
teisigi. Näiteks psühholoogilisi, pragmaatilisi ja teisi religiooni käsitlusi - religiooni filosoofilistest
kontseptsioonidest kuni New Age [