Ajas rändamise teooria sissejuhatav eelülevaade
Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid
Universumi paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil.
See tähendab seda, et galaktikad ja nende parved ning superparved eemalduvad üksteisest.
Mida kaugemal on üksteisest galaktika parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad –
ehk kehtib tuntud Hubble´i seadus.
Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja
ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe
ruumipunkti vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis
eksisteerivad näiteks mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui
Schwarzschildi pinnana.
Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Sellepärast, et kahe
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi
paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel. Seda kirjeldavad ka
vastavad kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis
paisub“. Sellisel juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle
mõistmiseks vaatame järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav
vee voolamine ( vee tihedus on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga
see paat satub jõe peal sellisesse piirkonda, kus vett