Joonis 20 Evolutsioonilised protsessid on toimunud eluta looduses, elusas looduses ja ka
inimühiskonnas. Seepärast eristataksegi järgmist nelja evolutsioonivormi. Alguses oli
Universumi füüsikaline evolutsioon, mis seisnes selles, et ebapüsivad elementaarosakesed
moodustasid hiljem püsivaid aatomeid ja molekule. Sellele järgnes keemiline evolutsioon, mis
seisnes selles, et lihtsad anorgaanilised ained muutusid aja jooksul polümeersete orgaaniliste
ainete kompleksideks. Sellele järgnes juba bioloogiline evolutsioon, mis seisnes selles, et elu
areng Maal toimus esimestest elusrakkudest kuni esimese inimeseni. Ja lõpuks esines
sotsiaalne evolutsioon, mis seisnes inimühiskonna arenemises. Evolutsioonilisi protsesse
iseloomustab enamasti kindel suund ja pöördumatus. Füüsikaline evolutsioon põhjustas
keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja
bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.
Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse
seisundi. Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste
koosesinemisel või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt
„teistsugusemalt“ või „rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib
meil uus ja täiesti teistsugune teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei
ole mitte keegi kunagi varem kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske
ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase
teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.
Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse
seisund. Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse
normaaliks. Selles eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad.
Kuid selline teadvuse seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil,
nimetame teadvuse supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks.
Sellisele teadvuse tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse
normaal, milles eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba
inimesest „kõrgem teadvuse tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on
26