Raphe tuum on üks olulisemaid faktore käivitamaks ajutüve retikulaarformatsiooni ergastava
mõju pidurdumist ajukoorele, mille tulemusena toimub ajukoore üldine pidurdus ja seejärel
uneseisundi tekkimine. Inimese une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ning taastatakse
neuronite energiaressursse. Aju tarbib hapnikku une ajal umbes sama palju kui ärkvelolekus, kuid
verd rohkem. Une ajal toimub närvisüsteemi teatud osades aktiivne ainevahetus. Rahuliku une ajal
toimub aju ainevahetuse ja verevoolu vähenemine, kuid see kiireneb kiire une ajal. Rakutuuma
„locus coeruleus´e“ aktiivsus, mis toodab norepinefriini ja oluliselt vastutab inimese virguse ja
meeleolu püsivuse tagamise, on REM-une ajal pidurdunud. Inimene enamasti näeb REM-une ajal
unenägusid.
Inimese ärkveloleku ajal tekivad erinevaid närviimpulsse ( ehk aktivatsioonipotentsiaale )
pidevalt juurde ja need ei kao ära. Sellega kaasneb ka neuronite sünapsite juurdekasv või sünapsite
tugevuste kuhjumine. Kuid närviimpulsse ei saa ajus olla lõpmatult palju ( näiteks ruumi puuduse
tõttu ) ja seega esineb ajus seisund ehk aktiveerub ajus selline mehhanism, mis korrastab
närviimpulsside kogust ajus ja viib need normaalsele tasemele, et saaks jätkuda normaalne
ajutegevus. Sellega kaasneb ka sünapsite vähenemine ( sünapsite tugevuste vähenemine ) ajus
teatud ajaperioodi jooksul ( näiteks une ajal ). Seepärast tekibki inimesel vajadus une järele. See
tähendab seda, et närviimpulsse ei saa ajus olla liiga vähe ega ka liiga palju, sest siis tekib teadvuse
kadumine ( võib tekkida näiteks uneseisund ). Võimalik, et närviimpulsside „kuhjumine“ toimub
kogu närvisüsteemi ulatuses, mida aju töötlema peab. Kuna inimese uinumisel aju üldine
bioelektriline aktiivsus langeb ja mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat und ( s.t. sügavat
und ) on tal vaja, siis võib see viidata aktsioonipotentsiaalide vähenemisele ajus, sest ajupiirkondade
aktiivsus tuleneb neuronite laenglemisest, mis on omakorda seoses elektriliste impulsside
saabumisega neuronisse või väljumisega sellest. Näiteks inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on
rahuolekus silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad
alfalained beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus (
võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz ). Sügava une ajal esinevad deltalained ( 0,5 – 3 Hz ), mis on
aga väga aeglased aju lained.
Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus
olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka
mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite
ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite
ühendused. Need kaks eri ta hku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus
olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt
liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid
maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria.
Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks
Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates
31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt
kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda
aidanud.
2.7 Teadvuse ja erinevate ajusüsteemide omavahelised interaktsioonid
Aju on väga keeruline süsteem. Ja selles süsteemis tekib teadvus. Aju süsteemis esineb
mehhanism, mis kujundab välja teadvuse. Kõik teised süsteemid või mehhanismid ajus suudavad
mõjutada teadvuse mehhanismi. Üsna sageli mõjutavad teised ajus olevad süsteemid ja
mehhanismid teadvuse mehhanismi. See tähendab seda, et ajus eksisteerib eraldiseisev ( omaette
23