Teadvuse ja mälu vahel ei tohiks küll võrdus märki panna ( s.t. teadvus ei ole mingisugune
„mälu sarnane moodustis“ ), kuid inimese teadvus sõltub ka mälu olemasolust. See avaldub näiteks
keha liikumise teadvustamises. Inimene ei saa teadvustada keha liikumist, kui ei „mäletataks“
liikuva keha endisi asukohti ruumis, mille järgi keha liikumist üldse ära tunda. See tähendab seda, et
keha liikumise teadvustamiseks võrdleb aju keha uusi asendeid ruumis eelmiste omadega ( ehk
toimub konfiguratsioon ). Selleks on aga vaja mälu olemasolu. Selline asjaolu viitab selgelt sellele,
et teadvuselamus tekib erinevate teadvussisude koostoimel ( ehk konfiguratsioonil ), mis omakorda
loob illusiooni teadvuselamuse sisu ainsusest ( s.t. üksinda eksisteerimisest ). See tähendab seda, et
mingi teadvusisu avaldub paljude teiste teadvussisude konteksti põhjal, mis kõik üksinda
eksisteerides ei oma mingit sisu ega tähendust. Selline konfiguratsioon loob illusiooni mistahes
teadvuselamuse „üksinda“ eksisteerimisest meie teadvuses, kuigi tegelikult see nii ei ole ja ei saagi
olla. Näiteks me kõik oleme näinud punast värvust, mis on nii mõnelegi lemmikuks värviks. Selle
punase värvuse loob meile aju. Kuid punane värv on olemas just sellepärast, et esinevad ka teisi
värvusi, mis lasevad eristada punasel värvusel teistest värvustest punasena. See tähendab seda, et
punast värvust ( nagu ka teisi värvusi ) ei ole tegelikult olemas. Näiteks kui ei oleks olemas mitte
ühtegi teist värvi peale punase, siis tegelikult poleks ka punane värv enam punane. Selles peitubki
saladus, kuidas aju loob erinevaid värvusi, mida pole tegelikult olemas. Nii kuidas on punase
värvusega, on ka teiste värvustega. Värvilise maailma nägemine on seotud meie nägemismeelega ja
on ammu teada fakt, et erinevaid valguse sagedusi tajub inimene erinevate värvustena. Sellest
järeldubki tõsiasi, et erinevusi erinevate värvuste vahel põhjustavad väljade erinevad energiad ajus.
Selles tegelikult seisnebki kogu teadvuse eksisteerimise „illusionaarsus“. Teadvuselamusi ei ole
tegelikult olemas, mille mõitsmine viibki lõpuks kogu teadvuse olemuse arusaamiseni.
Analoogiliselt tekib näiteks elektrijõud ainult siis, kui omavahel vastastikku ( ehk konfiguratsiooni )
satuvad kaks elektrilaengut, mis on eri- või samamärgilised. Jõudu ei eksisteeri eraldi ( ehk üksinda
) oleva laengu korral. Jõud tekib alati kehade vastastikusel toimel, sest füüsika järgi on jõud ühe
keha mõju teisele. Sama on ka magnetväljaga ja selle jõududega, mille vahelist vastastikmõju on
inimesel võimalik ka tunda. Näiteks kui me võtame ühe magneti kätte, siis me ei taju selle ümber
mitte mingisugust jõudu ega muud vastastikmõju. Sellisel juhul võtaksime magneti kätte nagu
mingi tavalise kivimi. Kui aga lähendame selle magneti ühte poolust teise magneti poolusele, siis
tajuksime jõudu, mis tõmbab või tõukab omavahel kahte magnetit. See on nähtamatu vastastikmõju,
mida on võimalik tunda ainult kahe ( või enama ) magneti olemasolu korral. Kummaline on asja
juures see, et mingi nähtamatu ja abstraktne eksisteerimine ( eksistens ) tekitab inimesel füüsilise ja
objektiivse tunde.
Konfiguratsiooni olemuse üks parimaid näiteid on seotud inimese temperatuuri ja aja tajumisega.
Näiteks inimese teadvussisus võib esineda kuuma aisting. Kuid kuuma aisting ei oleks kuum, kui ei
oleks kogetud külma aistingut ja vastupidi. See tähendab, et kui inimene ei ole kogenud külma, siis
ei saaks tunnetada ka kuuma. Inimese ajataju aga seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega
inimene tajub sündmuste omavahelisi enne-pärast suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks
momendiks, mille kestus on umbes 50 – 200 ms, nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei
suuda tajuja erinevaid sündmusi ehk ärritusi omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle
momendi ehk ajakvandi jooksul, tajutakse ühe ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis
toimuvad üheaegselt. Kui mingisugune ärritus satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub
inimene sündmusi, mis on ajas erinevad või mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda
nende sündmuste järjekorda.
Neuron tekitab oma laenglemisega ümbritsevasse ruumi elektrivälja, mis omab energiat. Kuid
elektrijõud tekib alati siis kui omavahel vastastikku satuvad sama- või erimärgilised laengud. Jõud
on ühe keha mõju teisele ja seega on jõu mõiste veelgi abstraktsem kui energia mõiste. Jõud tekivad
alati kehade vastastikusel toimel. Ajus olevad neuronid mõjutavad üksteist jõududega just
elektrivälja vahendusel, mida need oma laenglemistega tekitavad. See tähendab, et tuhandete
laenglevate neuronite vahel eksisteerib vastastikmõju, mis toimub elektrivälja vahen dusel.
Laenglevate neuronite omavaheline vastastikmõju elektrivälja vahendusel võibki olla teadvuse
tekkeks vajalik füüsikaline baastingimus.
15