vesiniku aatomisse kuuluva elektroni asukohas 5 * 1011 V/m. Elusorganismide biovoolude
tugevused jäävad enamasti alla 10-6 A.
Kui keha on laetud positiivselt ja see veel omakorda laetud negatiivselt, siis mõistame seda
“topeltlaadumisena”. See tähendab seda, et keha on elektriliselt “topelt” laetud siis, kui keha kogu
pinnalaotuse täidab üksteise peal olevad kaks kihti laenguid, mis on erimärgilised. Vaatame
elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.
Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal
ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja
ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon,
mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile
väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on
selliste punktide geomeetriline pind, mille korral f(x,y,z)=const. Sellise välja gradient on ( mis
näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda punkti läbiva pinnaga ja
divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute ( allikate ) tihedust.
Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja keeriselisust ) ja seega
vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt laetud tasandite vahelise
resultantvälja tugevus E avaldub = väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga
nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne. Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam
homogeenne ja ka väljatugevused erinevad suurusest σ/ε0. Erimärgiliste laengute vahelise ruumi
keskel võrdub välja potentsiaal ( millest sõltub aegruumi kõverus ) nulliga, kuid see potentsiaal
erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.
Järelikult aegruumi lõpmatu kõverus ( kahe ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga ehk ds=0 )
ei teki „+“ ja „-„ laengute vahelise ruumi keskele, vaid selle äärtesse ehk „+“ ja „-„ laengute
lähedusse. Ja seega väli, mis jääb nende vahele, ei olegi enam „kontaktis“ või „ühenduses“
laengutega ( mis on muidu välja tekitajateks ) ning on seega võimeline laengutest eralduma.
Laengu ruumtiheduse , pindtiheduse ja joontiheduse saab välja arvutada järgmiselt:
=
=
=
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi on gravitatsioonitsentris eksisteeriv Schwarzschildi
pind ( ehk „aegruumi auk“ ) alati täiesti kera kujuline. Ajas rändamiseks peab füüsilise keha pinnal
tekkima laengute polarisatsioon ja see tähendab „aegruumi augu“ ajutist tekkimist elektrivälja
energiatiheduse poolt. Elektriväljas on olulised just ekvipotentsiaalpinnad tekitamaks aegruumi
auku. See tähendab seda, et aegruumi auk tekib mööda välja ekvipotentsiaalpinda ( aegruumi augu
kuju sõltub välja ekvipotentsiaalpinna kujust ) ja seetõttu ei pea aegruumi auk olema täiesti
kerakujuline nagu gravitatsiooni korral, vaid sellest väga erinev. Näiteks inimese kujuga.
Joonis 46 Gravitatsiooni korral on aegruumi auk kerakujuline. Kuid elektriväljas sõltub selle kuju
132