7,,8HVLQHPDV+LLX
PDDO&DUULEDNOXELV
NXVILOPLWL¬KWODVLND
PXXVLNDYLGHRWORROH
„0DW¥XVHQOHQGX”
Minu esimene
suurem pahandus
oli siis, kui ma 15aastaselt salaja
omale esimese tätoveeringu
tegin. Lisaks sellele, et see oli
üsnagi kole ja mittemidagiütlev
pilt, tegin ma selle alaealisena
(mis on seadusevastane) ja kuskil
suvalises nurgataguses salongis.
Ema ja isa said alles paar nädalat
hiljem teada ja mõistagi sain
selle eest korraliku peapesu.
Minu esimene telefon
oli reaalselt mingi Nokia 3310 või 5110. See oli ajal,
kui mobiiltelefonid alles tulid Eesti turule ja ma olin
oma klassis üks esimesi, kes selle endale sai. Muidugi
olin ma selle üle väga uhke. Kusjuures siiamaani loeb
mulle telefoni juures rohkem pigem sisu kui välimus
ja näiteks iPhone’i polegi mul kunagi olnud.
Minu esimene suudlus
toimus siis, kui olin 12aastane ning see juhtus pudeli-
keerutamise mängu tulemusena klassiõe sünnipäeva-
peol. Nagu nende esimeste suudlustega ikka, oli see
üsna kohmetu ja veider elamus. See poiss lõpetas
minuga rääkimise päevapealt pärast seda, kui oma
blondid juuksed punaseks olin värvinud ning sealt
sain ka oma esimese murtud südame kogemuse.
Minu esimene raske õppetund
tuli 14aastaselt, kui mu vanemad lahutasid. See oli tohutu
elumuutus minu jaoks ning see periood oli täis hirmu ja
kurbust. Ma olin kõige vanem laps suures peres ja pidin
mingil määral nagu kolmas lapsevanem olema ja vaatama,
et teistel oleks kõik korras. Õnneks aeg parandas kõik
haavad ja sain väga suure õppetunni, kuidas raskustega
toime tulla.
Minu esimene 2
tuli juba teises klassis ja õppeaineks oli mate-
maatika. Sain juba 8aastaselt aru, et matagee-
niust minust ei saa. Reaalained jäidki mul kuni
keskkooli lõpuni sinna nõrga kolme level’ile.
Õnneks ma seda väga hinge ei võtnud, kes-
kendusin pigem sellele, mis mulle meeldis ja
milles ma hea olin – kunst, muusika ja kehaline
kasvatus.
4/2017 | BUDUAAR TEEN 27